Naer läbi pisarate ehk teekond Perthi, II osa

Uni oli magus ja hirm hommiku ees suur, kuna me pidime edasi liikuma, aga meil polnud õrna aimugi, kuidas. Seega ärkasime varakult, et motelli pererahvaga hommikuteed juua. Tee joodud, numbrimärgid maha keeratud, auto surnuaeda pandud, seljakotid seljas ja asusime maantee äärde hääletama. Väike kõrvalepõige vahemaadest. Esimese suurema linna Geraldtonini ca 300 km ja Perthi ca 720 km. Ühesõnaga hommikul kell kaheksa seisime me juba tee ääres pöidlad püsti ja pisut rõvedavõitu kärbsevõrgud peas. Poole kümnest otsustasime strateegiat muuta ja lahku lüüa. Priit jäi tee äärde ja meie Merliga läksime bensukasse. Ei läinud kaua, kui kohtasime sobivat sihtmärki, vanem üksik itaalia päritolu meesterahvas korraliku piisavalt suure autoga. Seega, mis siis ikka. Läksime juurde, tegime juttu ja saimegi kõik kolmekesi auto peale. Teel selgus, et tegemist on toreda inimesega, kellega jõudsimegi õnnelikult Geraldtoni.

Seega, kaotasime Arabella, aga tänu sellele oleme kohtunud väga toredate ja lahkete inimestega, mis paneb taaskord endalt küsima, miks me ei kohta Eestis nii palju avatud ja sõbralikke inimesi, kes on lahked ja ulatavad abivajajaile koheselt käe? Muide Geraldtoni jõudes tuli meie juurde Lõuna-Aafrika päritolu mees, keda huvitas meie päritolu ja reisimine. Uskuge, me hakkasime tänavapildis silma- hiiglaslikud seljakotid, kuhu külge oli kinnitatud kõikvõimalikud magamistarbed, tipnedes minu erkpunase padjaga. Niisiis vantsisime mööda linna, otsides magamiskohta, kui meie kõrval peatas kinni taksojuht, kes pakkus tasuta küüti, kuna ta oli meid juba enne näinud ja tahtis meid lihtsalt aidata. Kas Tallinnas võiks sellist asja kunagi juhtuda? Julgen kahelda.

 Kunsti Geraldtoni tänavalt

Aga teekonnast edasi. Hommikul läksime oma kompsudega bussi peale, mis peale 7 ja poole tunnist sõitu tõi meid Perthi. Bussis istudes oli tunne, justkui oleksin kusagil Lääne-Austraalia vesterni filmis. Maastik oli vapustav, nagu McLeod´i tütardes, muusika ja filmid teemasse ja pisikesed asulad tekitasid tunde, justkui oleks ajas tagasi rännanud. Kujutasime juba ette, kuidas bussiuste avanedes astuvad sealt välja teksades ja saabastes jalad, peas päikeseprillid ning soe tuul sasimas juukseid. No nagu filmis, teate küll! Kuid selle asemel komberdasid bussist välja ägisevad, valusate jalgade ja katkiste varbavahe-plätudega „vigased pruudid“. Meist 50 aastat vanem daam jõudis ka kiiremisi bussist välja kui meie. Aga igatahes jõudsime õnnelikult Perthi, kuhu jääme nädalakeseks peatuma ja saadame ka vana-aasta ära. Niisiis õnnelik lõpp!!

Vabandan ka kõigi ees, kes minult jõulusõnumit ei saanud. Teadmata, et satun kohta, kus puudub telefonilevi, rääkimata kõigest muust, ei osanud ma ka varem tervitusi teele panna. Siiski südames mõtlesin ma kõigi mulle kallite inimeste peale! Loodan, et teil olid Eestis, vaatamata koledale ilmale, siiski ilusad jõulupühad!

Head vana-aasta lõppu ja peatse sulejooksuni!

Naer läbi pisarate, I osa

Meie seiklused on nüüdseks sisse saanud õige hoo. Teel Shark Baysse tegime oma esimese peatuse Hamelin Pooli lähedal. Otsides videvikus telkimisvõimalust, olime justkui sattunud õudusfilmi, kus tuul ulgus, väravad kääksusid, uste taga vedelesid farmitööliste saapad ja elektripüstolid. Mõnes aknas tundus põlevat tuli, kuid hääli ega liikumist polnud kusagil. Ilmselt oli tegemist karjaajajatega. Meie aga suutsime juba ette kujutada, kuidas verise põlle ja kirvega poolaborigeenist mees küsib karuse kärinaga, kas me vajame öömaja. „Ilmselt mitte!“ Sinna me ööseks ei jäänud, kuid... ma nägin esimest korda elusat (!) kängurut.

Oma telgi panime püsti mõned kilomeetrid eemal Hamelini Telegraf Stationi karavanpargis. Korralik koht, saime süüa ja magada (niivõrd-kuivõrd). Järgmisel päeval külastasime stromatoliite (maailma vanimad elusorganismid)- guugeldage kindlasti! Ja taaskord nägime kängurut, seekord isegi kahte, kes mõnulesid meist vaid mõnisada meetrit eemal puu all.

 

Eagle Bluff

Edasi viis meie tee meid Denhami- imearmas suvituskuurort türkiissinise mere ja põnevate mereelukatega. Peatusime karavanpargis nimega Blue Dolphin (Sinine Delfiin). Hommikul poole seitsmest startisime Monkey Miasse, et delfiinidega tutvust teha. Monkey Mia on niisiis koht, kus delfiinid tulevad randa ja neid toidetakse seal. Turistid käivad seda protseduuri rannas vaatamas ja kui mõnel väljavalitul veab, saab temagi delfiinile mõne kala poetada. Pika ootamise peale need imelised olevused saabusidki, ühel kaasas ka poeg. Rahvas ahhetas ja pildistas ning ootamine tasus end ära. Hiljem tutvusime kohaliku väljapanekuga delfiinide elu kohta, sõime hommikust ja asusime taas teele, et jõuda Shark Bay Oceanic Park´i (ookeaniparki). Reklaamid olid võimsad ja ootused kõrged ning seekord pean tunnistama, et me pettusime pisut, kuna 17 dollari eest saime ikka väga väga vähe ja pargist oli asi liiga kaugel. Isegi haid olid sama väiksed kui need, keda Coral Bay´s kohtasime. Jah, vannides olid ilusad kalad, mõni surnud mureen (Google!!!!!) ja pooliku jalaga merikilpkonn, aga üldpilt oli lahja. Niisiis läksime tagasi Denhamisse, kus külastasime kohalikku surnuaeda ja nägime emu. Ülejäänud jõululaupäev möödus ookeani ääres lesides. Õhtul keetsime tatart, sõime paprikaid (Zelko pani meile kastiga kaasa), jõime veini ja vaatasime telgis jõuluõudukat.

25. detsember- elu meeldejäävaimad jõulud!

Tõusime hommikul varakult, sõime kõhud täis ja lahkusime Denhamist. Teel nautisime imeilusaid ookeanivaateid ja külastasime Shell´i ja Nanga Beachi. Esimene on kuulus seetõttu, et rannaliiva asemel on kaldale uhutud merekarbid, mis on aastatuhandete jooksul moodustanud võimsad luited. Kusjuures Hamelinis oli ka karjäär, kus kaevandati merekarpidest moodustunud niiöelda kivimit, millest on ehitatud ka üks Denhami anglikaani kirikuid. Ülikihvt!

Sõit jätkus ja võtsime suuna Kalbarrisse, kuhu me ei jõudnudki, kuna meie auto ütles teel üles. Ühel hetkel istusimegi keset pärapõrgut, ligi 40-kraadises kuumas ja jahutasime sidurit. Esimest korda läks veel õnneks ja me saime peale pikka ootamist omal käel tagasi bensujaama sõidetud (ca 10 kilomeetrit tagasi). Muide siin Lääne-Austraalias on asustatud punktide vahel sadu kilomeetreid tühermaad ja ka meie järgmine lähim roadhouse (bensukas-magala) oli 150 kilomeetri kaugusel. Billabongi Roadhousis jahutasime taas autot, kuulasime targemate nõuandeid ja peale lühikest proovisõitu tundus kõik justkui korras olevat. Aga me eksisime! Alustasime uuesti reisi, kui peagi lakkas sidur taas töötamast ja jäime tee äärde. Ja ilma, et me oleksime kelleltki abi palunud, peatas üks auto ning meid viidi sleppis Billabongi tagasi. Sleppis sõites lõhuti ära ka pidurid ja kõige tipuks lõhkes meil bensukas autost väljudest suure pauguga ka esirehv. Arabella tossas justkui märgiks, et nüüd on kõik. Ja tal oli õigus. Kuna olid jõulud, polnud ükski remonditöökoda avatud ning meile anti mõista, et siduriparanduse eest saame osta juba uue auto. Seega istusime nõutuna ja õnnetuna maha, peas pummeldamas vaid küsimus „Mis nüüd edasi saab?“. Kui tee ääres kärbseid peletades pakkus olukord meile palju nalja, siis nüüd hakkas klimp vaikselt juba kurku tekkima. Otsustasime kõrval motellis toa võtta ja pead selgeks saada lootes, et uus päev on targem. Ühel hetkel aga jõudis kõik kolinaga kohale. Me olime autost, oma suurimast luksusest ilma. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid nagu näiteks, et see oli kättemaks selle eest, et me hommikul hääletavat Danieli (tuttav Carnarvonist) peale ei võtnud. Meil oli auto nii puupüsti asju täis, et isegi üksi oli taga kitsas istuda ja niisiis me jätsimegi Danieli keset tühermaad hääletama. See painab muidugi meie südametunnistust siiani, kuna ilm oli ropp-palav ja tollel päeval ei olnud üldse liiklust. Üks mõte, mis on õhus olnud, on ka see, et auto kaotus on meile õppetunniks, et elus ei ole olulised ASJAD. Arutasime Merliga, et alates Austraaliasse saabumisest, on meie teel pidevalt mingid märgid, mida me Eestis olles pole kunagi niimoodi märganud. Kas tõesti on Eesti-elu nii kiire, et me ei oska/ taha näha meie ümber olevaid märke, millest me võiksime õppida?

Igatahes motellitoas lakke vahtides ja vastuseid otsides jõudsime järeldusele, et meie reis jätkub autota, mis tähendas, et „asjadest“ tuli loobuma hakata, kuna selga mahub ju ainult üks kott! Seega viskasime autost lademetes oma kogunenud tavaari minema ja suundusime oma seljakotte lahti pakkima. Ja siis ma murdusin... visates ära oma kaamera, mis küll enam ei töötanud, tulid esimesed pisarad ja mõistsin, et tegelikult on oma „asjadest“ ikka väga kahju. Aga prügikasti mu asjad läksid ja seljakott muutus hulga kergemaks. Võrdluseks viskas Merli ära oma 900-kroonised kõrvaklapid, mis olid vaid aasta vanad, kuid võtsid kotis palju ruumi. Olgu õnnelik see inimene, kes kunagi selle prügikasti avab! Aga kotid said pakitud, vajalikud asjad jäid alles ja tegelikult, mis kõige olulisem, me ise oleme ju terved ja koos!!!

Edasi suundusime oma toidukasti ja digiboxiga motelli omanike juurde, et need neile kinkida, sest ära ei tahtnud päris ka visata ja kaasa ju ei saanud võtta. Ja siis murdus Merli...juhataja küsis, et mida me õhtuks sööme ja kui ma vastasin, et nuudleid, hakkas Merli nutma ja jooksis toast välja. Juhataja oli hämmingus, et mis lahti on, aga Priit selgitas, et emotsioonid on laes. Mina hakkasin ka pillima ja läksin Merlile vetsupaberiga järgi. Igatahes kogu „pilli-saaga“ lõppes sellega, et juhataja kutsus meid jõulu-õhtusöögile koos oma naise ja sõpradega. Tasuta loomulikult. Tundsime end kui kodutud (auto oli ju meie kodu!). Jõulusöök oli vapustav: kalkun, sink, salatid, juurikad, ahjukartul, Pavlova kook, puuviljad, vein jne. Ühesõnaga rikkalik. Ja siis me seal istusime, alandlikud, silmad märjad ja nautisime iga ampsu. Juhataja ei julgenud palju küsida, kuna kartis, et Merli hakkab jälle nutma. Lõppkokkuvõttes oli meil imeilus jõuluõhtu koos toredate inimeste ja hea söögiga. Nagu päris!

Carnarvon´s Dream ehk Elu nagu filmis

Päev, mil reisikotid autosse rändavad on niisiis kätte jõudnud, seega on aeg võtta otsad kokku ja panna üks suur ning särav punkt siinsele Carnarvoni Unistusele.

 Lund ju ei ole!!!

Mida me siis vahepeal teinud oleme?

Alustame sellest, et käisime Merliga viinamarjaistanduses tööl, küll vaid tunnike, aga ikkagi. Nick ja Marcod võtsid meid ühel pühapäeval tööle kaasa. Niisiis läksid kaks mimmut varbavahe-plätudega „tööd“ tegema. Ülemuse Andrew nägu meid nähes just särama ei löönud, aga sõimata ka ei saanud. Hüppasime siis traktorite peale, tegime asjalikku nägu ja läksime istandust vallutama. Asjatasime kastide, kaalude ja trolley´dega (kärud) ja panime need järgmiseks päevaks korjajatele valmis. Ja parapparapparaaaa.......  sõitsime ise traktoritega koju tagasi. Nick ja Marco panid meid lenksu ja igaks juhuks jäid taha käru peale turvama. Pabistasime hirmsasti, kui Andrew´ga kohtusime, kuid parkisime traksid ilusasti ära ja püüdsime „viielised“ olla. Õnneks poisid sõimata ei saanud ja Andrew suhtleb meiega endiselt.

Veel tegime oma esimese patu ära ja käisime öösel arbuusiraksus. Enam ei lähe, sest kui vahele peaks jääma, siis arbuusidega ära küll joosta ei jõua. Tegelikult meil puuvilju siin jätkub ja praegu jagavad farmerid arbuuse lahkelt laiali, seega meie „röövretkel“ otsest vajadust ei olnud, pigem adrenaliin ja palju nalja.

Tööl on olnud suur koristamislaine ja paar päeva nägime Merliga välja nagu tolmuahvid. Zelko ütles, et oleme nagu aborigeenid. Nüüdseks on aga enamik põlde üles võetud ja põhimõtteliselt on tööd ka lõpetatud. Suurim õppetund- ka kõblaga on võimalik võsa raiuda!!!!

 Kilede koristamise päev!

Eelmisel laupäeval oli meil Borichite juures niiöelda jõulupidu. Varem pole meil nendega nii toredat olemist olnud. Suurepärane pidulik õhtusöök, palju nalja ja igasugu põnevaid teemasid. Tegime Zelkole ja Ruzicale ka jõulukingi: pudel Vana Tallinnat, Eesti lipuga võinuga, kaks martsipanist lepatriinut ja rahvusmustrilised sokid. Samuti panime paki sisse ka oma erilise jõulukaardi! Lahkudes olid eriti soe ja hea tunne. Meil on tõesti nendega väga väga vedanud!

Ja siis... jõudsime poole kümne ajal koju tagasi ja meid ootas ees suur üllatuspidu majarahva poolt. Kuna meil on selle nädalaga lahkumas viis „pereliiget“, siis korraldasid teised meile vägeva ärasaatmispeo. Nagu filmis, ausalt! Rahvast oli mingil hetkel ilmselt kusagil 40 kanti ja pooli me isegi ei teadnud. Süüa oli lademetes, nalja palju ja eriti ägedad olid ühistantsud. Järgmisel hommikul (või siis pigem õhtul) oli ikka veel emotsioon laes. „ÄÄGEEEE!!!!!“

Pühapäeval käisime Merliga kinos „Fooloose“´i vaatamas. Need, kes jumaldavad tantsimist nagu meie, soovitame kindlasti kunagi see film ära vaadata. Megahea! Energialaks oli nii suur, et kui koju tulime, panime Merliga sokid jalga (keerutamine on libedam), tüps peale ja tegime korraliku tantsutrenni. Super!

Sellel nädalal saime veel kolm tööpäeva kirja ja eile tõmbasime ka farmis otsad kokku. Õhtul grillis Zelko meile imelisi mereande: karbid, krevetid, lõhe, marineeritud kaheksajalad jne. Suurepärane söök. No me ikka sõime ka, sest jumal seda teab, millal me jälle endale midagi sellist lubada saame. Õhtul tegime kodus ka veel sõpradega viimased pitsid ja põletasime traditsiooniliselt oma tööriided. See tunne, kui viskasin oma asjad lõkkesse, tegi seest õõnsaks. Vaadates pilti, kuidas leek sööb ära meie higist ja tolmust läbiimbunud tööriided, tegi juba pisut tõsisemaks. Kas tõesti lõpp...?

Mida on Carnarvon mulle õpetanud?

Olen selle kahe ja poole kuu jooksul saanud siin korraliku elukooli. Minu jaoks kõige olulisem on see, et olen õppinud iseend palju paremini tundma ja olgem ausad, ka armastama. Mul on olnud väga palju aega, et oma elu üle mõtiskleda. Prioriteedid on loodetavasti paika loksunud ja näen ning mõistan paljusid asju hoopis selgemalt. Siinsed kogemused on õpetanud elu nautima. Usun, et suudan siit paljut talletada ja tuua koju kaasa.

Üks, mille üle olen eriti uhke, on farmitöö kogemus. Jään ilmselt elu lõpuni mäletama oma teist päeva farmis, kui nutumaik oli suus, sest selg valutas nii hirmsasti ning soov alla anda pummeldas pidevalt peas. Kuid tahtsin teha rasket füüsilist tööd ja sain sellega hakkama, vaatamata kõikidele probleemidele, mis meil siin olid. Oleme saanud siin teha väga palju erinevaid töid ja saanud uusi kogemusi, seega tagasi tulen musklis maanaisena (huumorinurk, eksole).

Carnarvonist olen leidnud suurepäraseid uusi sõpru, kellega tahaks kindlasti veel ühendust hoida. Tean, et reisides tuleb tutvusi pidevalt juurde ja paljud vanad vajuvad unustusehõlma, kuid parimaid võiks ju südames alles hoida. Olen neilt palju õppinud ja nad on väga armsaks saanud.

Ja loomulikult Zelko ja Ruzica- imetoredad inimesed, keda tasub eeskujuks võtta. Olen eelnevalt neist palju kirjutanud ja ilmselt olete saanud juba päris selge pildi, miks nad meie jaoks nii erilised on.

 Meie Carnarvoni pere. Tagant vasakult: Katre, Merli, Aurore, Priit, Marco, Marco, han, Jaeyoung, Chanelle, Ludy; keskel: mina, Heleriin, Annika; minu ees: Vicky, Ju, Ian ja ees on Nick.

Lahkumine...

Merli ütles mulle eile armsasti, et pean mõtlema sellele, kui õnnelik inimene ma olen, et mul on sellised kogemused-mäletused-tutvused, ja mitte laskma kurbusel hinge pugeda. Jah, olen seda kõike, aga paratamatult käib ju selle reisimise juurde ka pisike pisar..

Aga, mis siis ikka, kohtumiseni Monkey Mias!!!!

(Teie kodutööks on uurida, kus selline koht asub!)

Banaanilinna tegemisi

Carnarvon on Austraalias tuntud oma banaaniistanduste poolest.

Tutvustan teile seekord meie igapäevaelu „Andrew Majas“.

Meile on nüüdseks kogunenud kaheksateist elanikku. Rahvustest on esindatud Eesti, Taiwan, Lõuna-Korea, Itaalia ja Prantsusmaa, sealhulgas eestlasi on kuus! Ehk siis esmaspäeval kolisid meile kolm uut Eesti tüdrukut: Heleriin, Katre ja Annika. Pikemalt ei oska neist veel rääkida, kuna pole päris pihta veel saanud, kellega tegemist on. Igatahes esimesed „üllatused“ on juba aset leidnud. Marco (kobe italiaano!) teatas, et ta polnud enne meiega kohtumist oma elus ühtegi eestlast kohanud ja nüüd on meid juba kuus. Aga elanikest edasi. Han ja Jaeyoung- väga muhedad koreakad, seltskondlikud, lahked ja muidugi imeliste kokaoskustega. Kolm Taiwani neiut (Vabandan, aga pole veel nimedele pihta saanud. Igatahes kuulsin, et üks on Bambi)- kohati hirmus lärmakad, sest samast on nad nii nunnud ja lahked. Korra kurjustasime nendega, kuna nende lärm pani kõrvad valutama, aga peale seda on paremaks läinud või oleme lihtsalt ise ära harjunud. Doris- ilmselt korealane, ka pisut lärmakavõitu, mis paneb uskuma, et see ongi Aasia kultuuri eripära. Aurore- imetore prantslanna, inglise ja prantsuse keele õpetaja, hästi sõbralik ja igati sümpaatne. Nick- prantslasest ekstremist ja sukelduja; tüdrukutel on, mida vaadata! Marcod- kaks itaallast; üks nunnum kui teine; eelistavad pikemapoolseid juukseid; jällegi panevad tüdrukute näod särama. Ian ja Ju- paar Aasiast, ei ole väga seltskondlikud ja tüdruku kuri nägu ajab meid segadusse. Muuseas Aasia inimesed saavad üldiselt siinkandis omale inglisepärased nimed, näiteks Jaeyoung on Jack jne.

 Han ja Ian kokkamas.

Meie kodu.

Peale meie kolme (Merli, mina ja Priit) töötavad teised kõik viinamarjaistanduses. Sealne töö tundub meie omast täiesti erinev. Üks põhjus on kindlasti liiga stressis ülemused, mida nad on ka ise rõhutanud. Tõesti. Arvestades, kuidas Zelko meid usaldab ja kui stabiilsed ja stressivabad on meie tööpäevad, on viinamarjaistanduse töö siin ikka väga närvesööv. Kaalusime mõni aeg tagasi, et tahaks ka mõneks ajaks viinamarju minna korjama, kuid nüüd, nähes iga päev, milliseid uusi ja kohati haiglasi muudatusi ja vallandamisi seal ette tuleb, jätame selle plaani ilmselt seekord katki võ mine sa tea. Tore oleks seniseid häid suhteid selle perega veel hoida.

Siiski pean tunnistama, et oleme Merliga vähemalt viinamarjaistanduses ära käinud, küll raksus, aga ikkagi. Tegelikult oli nii, et käisime Nickiga laupäeval (videvikus) omale grillile viinamarju toomas. Ärge muretsega, me ei käinud päris vargil, kuna Nick on niiöelda privileegidega esitööline, ja ausalt, ega me ei ole ka parimad raksus käijad, kuna iga priksu ja prõksu pärast kargas süda saapasäärde ning pimedas ei olnud seal istanduses kuigi lõbus. Siiski elamus omaette ja saime näha-maitsta ehtsaid viinamarju otse puult. Igatahes saak sai päris korralik!

 

Viimasel ajal on meie elu siin üpris rahulik olnud. Nädala sees käivad kõik tööl ja nädalavahetusel naudime kvaliteetaega. Viimased paar laupäeva oleme grillinud kala. Ja uskuge, siinsed kalad on ikka KALAD, mitte nälginud Eesti silgud. Mul ei ole muidugi silgu vastu midagi. Kodust saadetud kalakonservid on meil kui püha toit, mille iga ampsu mälutakse hoolega ja kiidetakse takka. Aga jah, siinsest kalast saavad ka 26 inimest korraga söönuks. Grilli jätkuks jagub meil ka tantsu.

Eelmisel nädalavahetusel oli meil taas suur grilli-söögipidu. Koreakas Han möllas pool päeva köögis ja vaaritas õhtuks tervele armeele toitu. Kusjuures seekord oli spetsiaalselt meile tehtud vähevürtsikas toit, mis viis keele alla. Lisaks olid laual salatid, krevetid, spagetid, koogid, jäätised ja veel üht-teist (ega kuivalt ju ka ei söö!). Kõik söid ja mõmisesid mõnust. Tõesti, toit oli vapustav. Eriti tore oli see, et pika laua taga istusid pea kõik meie Maja rahvast, vaid kaks oli puudu ja uued Eesti tüdrukud hoidsid pisut madalamat profiili. Söögile järgnes loomulikult tants, mis võttis seekord päris hullud tuurid üles ja kus ilmusid välja avastamata talendid. Hani ja Nicki breik ning muud kaelamurdvad poognad panid tüdrukud ikka kooris kiljuma. Pole kunagi näinud neid tantsimas ja nüüd jäi suu neid vaadates päris ammuli. Vägev!

Ühel eelneval laupäeval käisime Merliga turisti mängimas. Sõitsime ümbruskonnas ringi ning tegime pilte. Ega iga päev ei näe, kuidas banaan puu otsas kasvab ja mangod valmivad. Lisaks oleme külastanud kohalikke turismiatraktsioone nagu 1-mile Jetty (1 miili pikkune muul) ja transpordimuuseum.

 Gascoyne´i jõe org. 

Jõgi on praegu kokku kuivanud, kuid üleujutuste perioodil on kõik ümbruskaudsed alad veel all.

 Nicki osales roosterallil.

Leidsin uue töö!

Veel huvitavamaid fakte:

• Meil on korralik põllumehe päevitus ehk me neegristume.
• Kaal on vist katki, kuna number tablool pidevalt kasvab.
• Piima säilimisaeg on 3 nädalat. Eelmisel nädalal ostetud tavalise juustu parim enne on 17. juuni 2012 (!).
• Koreakad peavad meie toitumisharjumusi veidrateks- kartulipuder, kapsahautis, kotletid jne. Kuid meie ei mõista, kui kaua on võimalik riisi süüa.
• Paar nädalat tagasi oli kuumalaine- õhutemperatuur küündis 40-ni. Põllul oleks tahtnud leili visata!
• Tekkinud on ämblikuhirm. Tšillisid korjates pidime võitlema tihkete ja kleepuvate ämblikuvõrkudega ning poole peopesa suuruste ämblikega.
• Merli sai ämbliku käest hammustada. See ämblik ei olnud ilmselt mürgine.
• Nägime põllul Austraalia rebast- laipa. Meil ei vea nende loomadega siin üldse.
• Täna nägime põllul ka oma esimest madu, seekord vägagi elus. Zelko väitis, et see ei tapa, kuid pisut halvatuks võid jääda küll. Hea lohutus.
• Raske füüsilise tööpäeva korvavad kompud sixpackiga (kõhulihased) poisid meie majas. Silm saab välja puhata.

Järgmiste uudisteni!

Korallilahe seiklused

Kõigepealt vabandan natuke, et mu sissekanded üha harvemaks jäävad. Meil on kuumakraadid tõusnud üle 30 ja peale 9-tunniseid tööpäevi on väga raske kodus veel midagi arukat suust välja ajada või veel hullem–mõelda. Niisiis ei suuda mu grillitud ajud motiveerida mind kirjutama.

Aga siiski siiski.

Eelmine nädal oli tööl siiani vast kõige raskem. Kuna meie koosseis oli tugevasti vähenenud, langes tugevasti ka meie töötempo, mistõttu jäime oma ülesannetega pisut hätta ja enesehinnang sai kõvasti kannatada. Teisipäevaks olime nii masendunud, et läksime kõrvad lontis ülemuse juurde kurtma, et me oleme halvad töötajad. Vastutasuks saime korraliku moraaliloengu (ei midagi noomivat, pigem konstruktiivne kriitika ja õpetussõnad) ja kastitäie värskelt korjatud virsikuid. Kolmapäeva hommikul valdas meid hirmu ja masenduse segu, kuna Zelko pidi tulema meid põllule kontrollima (kusjuures esimest korda meie siinoldud aja jooksul), ning kõhus keeras. Aga ei midagi hullu. Pingutasime nii, et seljad kanged ja veremaitse suus. Peale lõunat saime hoopis pisut kiita ja Priit Zelkolt sõbraliku patsutuse õlale, mis tõstis uuesti meie tööindu. Lisaks kõigele tehti meile veel üks tööpakkumine viinamarjaistandusse. Meid vist hinnatakse siiski siin. Armas iseenesest. Ülejäänud töönädal läks juba reipamalt ja seekordne palgatšekk ning ülemuse pakutud kaks õlut olid eriti magusad. Lisaks vaatamata sellele, et me tegelikult ei jõudnud oma tavapärase paprikaringiga lõpule, anti meile siiski terve nädalavahetus vabaks. Super!!!

Ja nüüd siis kõige tähtsam.

Saanud teada, et meid ootavad ees kaks vaba päeva, hakkasime kohe planeerima väljasõitu. Koju jõutud, kamp kokku aetud, ülemused „seebitatud“ ja plaan sai hulga reaalsema näo. Hommikul rõõmustas Merli meid pannkookidega. Sõime kõhud täis ja läksime asju pakkima. Oma reisipaunu saime veel mitu korda ümber tõsta, sest vahetult enne väljasõitu selgus, et meie seltskonda tuleb lisa- Dahee sai ka bossi nõusse. Niisiis pressisime kuuekesi oma asjad ja iseendid Dahee maasturisse ning retk Coral Baysse võis alata. Niipalju veel lisainfot, et Coral Bay on imepisike turismiküla ookeani rannal ning see asub meist ca 350 km põhja poole.

 Kaljukitse pöörijoonel: vasakult Nick, mina, Jaeyoung, Priit, Merli, Dahee.

Oma sihtkohta jõudsime peale lõunat, panime oma asjad karavanparki maha ja läksime snorgeldamisvarustust rentima. Mina olin eriti närvis, kuna ma polnud kunagi snorgeldanud ja hoidsin ilmselt viimati silmi vee all lahti väiksena vannis käies. Seega hirmul olid suured silmad! Aga mul oli äge ja kannatlik õpetaja–Merli, kes truult käekõrval õpetas istuma, astuma, hingama ja jagas mu esimesi kilkeid, kui vaatasin ookeani põhja. Vahet pole, et olin vaevu põlvini vees ja nägin ainult liiva. Lõpuks jõudsin ka snorgeldamiseni ja vaatepilt, mis avanes oli vägev. Kalad olid justkui välja hüpanud „Kalapoeg Nemost“. Kahe päeva peale nägime kokku erinevaid elukaid: raisid, sisalikke, krabisid, merikilpkonni (kahjuks surnuna, aga ikkagi!!), haisid jpm. 

Jaeyoungi superhüpe!

Dahee meisterdas Nickile Sandy

Peale rannaseiklusi ostsime toidu, kasti vedelat leiba ja läksime randa päikeseloojangut imetlema. Ilus õhtu, super seltskond ja hea huumor–mida veel vaja?!

Tagasi karavanpargis, tegime õhtusöögi ja kobisime telki kaardimängumaratonile. Viimasest on meeles vaid pilt, kus ärkasin, peas kükloop, Jaeyoung üksi kaarte mängimas ja kõik külili, silmi vaheldumisi lahti hoides. Kuid siiski pidi ka korrapidaja meid tulema keelama, kuna me olevat olnud liiga lärmakad.

Järgmine päev algas kange seljaga, kuid kuuldes naabrimeest laulmas „Oh happy day..“ oli kehvapoolne öö ununenud ja uued seiklused võisid alata. Pestud, söödud, pakitud, läksime randa jalutama, seekord oli giidiks Nick. Üle kivide koperdades ja maalilisi vaatepilte endasse imedes, kandusid mu mõtted pidevalt koju, kuna oleksin väga tahtnud neid hetki mulle kallite inimestega jagada. Hommiku kulminatsiooniks olid ilmselt haid. Umbes 15 haid tiirutasid meist vaid paarikümne meetri kaugusel, meie samal ajal jalgupidi vees. Õnneks ei olnud tegemist meile ohtlike haidega, aga siiski adrenaliinisüst oli korralik. Lõuna ajal käisime taas snorgeldamas, seekord juba julgemalt. Vaatepilt oli veelgi ägedam kui eelmisel päeval. Vapustav!!!

Õhtul koju sõites oli autoseltskond hulga vaiksem kui Coral Baysse sõites. Üks magas ühel küljel, teine teisel. Koju saabudes ootas meid ees üllatus–kolm noorukest, pisut liiga lärmakat ja naiivset Taiwani tütarlast. Nendest saate kindlasti lugeda edaspidistes sissekannetes.

 

Kokkuvõtteks.

Meil oli megavägev nädalavahetus ja Coral Bays olles tundsin juba natuke, et meie seiklus ongi alanud. Ainsad tibatillukesed miinused olid põlenud turi ja pealagi ning tuksis fotoaparaat ja nüüdseks jukerdav telefon. Ei ole tark „kasta“ oma kaasaegseid meediavidinaid ookeanilainetesse!!!

Järgmiste kribamisteni!!!

Pulmad ja matused või siis leekiv kapuuts

Seljataga on sündmuste- ja emotsiooniderohke nädalavahetus. Eelmine nädal oli Elina, Asko ja Jochemi viimane töönädal ning seda tuletati meile meelde pea iga töötund. Seega reedel mõtlesin, et issand kui tore, et enam ei pea neid „reedel-on-meie-viimane-päev-ja-siis-me-teeme...“ jutte enam kuulma. Kuid peale viimast mädanenud paprikate sõda mu tunded muutusid. Vaadates neid mudaseid ja haisvaid, kuid armsaks saanud töökaaslasi mõistsin, et tegelikult jääme jälle ilma megaägedatest sõpradest ja meel läks üsna kurvaks. Kuid me olime plaaninud korralikku ärasaatmispidu, seega parim osa päevast ootas siiski ees. Õhtul kutsus pererahvas meid enda juurde grillile, kus seekord oli Želko naine valmistanud imemaitsvad road ja Merli pannud i-le täpi meeliülendava juustukoogiga. Mõnus. 

 Elina, Jochem ja Asko

Koju jõudes olid kõik väsinud ja pigem tõotas õhtu leida lõpu teki all kui pidu pannes. Aga eksisime. Peale paari ergutust, tegime õues lõkke, kus traditsioonide kohaselt põletati lahkunute tööriided. Hetke pärast ilmusid eikusagilt säraküünlad ja peagi küttis tantsumuusika kirgi ning ma sain silmipimestavalt särava, käsitööna valminud hõbepaberist abielusõrmuse. Need, kes kahtlesid abielu ehtsuses, said peagi tõestust, kui kirg leegina mu kapuutsist välja lõi. Ehk siis mu dressika kapuuts süttis säraküünaldest ja sain mälestuseks minu jaoks hiiglasliku kärssand äärtega augu. Ärge muretsege, mina jäin terveks, kõigest väike ehmatus ja mõni pisar. 

Ühesõnaga õhtut meenutades kisub suu vägisi muigele ja mälestusi on kuhjaga. Äge!

Pühapäev oli eelmise nädala ilmselt kõige emotsionaalsem päev. Elina, Asko ja Jochem tuli ära saata ja see lõi meid Merliga kõvasti rivist välja. Kohutavalt kahju oli. Kuid elu on juba näidanud, et loodus tühja kohta ei salli ja ka meie toredasse seltskonda tulnud uusi liikmeid, näiteks silmailu pakkuv prantslane Nick.

Pühapäeva pärastlõuna veetsime Carnarvoni Aquatic Centre´s (ehk suures välibasseinis). Mängisime veekorvpalli ja naersime kõhukrampideni. Tore päev oli!

 Carnarvon Jettyl

Eelmises blogis mainisin õhtusöögipidu. See toimus ja seltskond oli kirju: korealased, Hong Kongi rahvas, prantslased, hollandlane ja loomulikult meie 5 eestlast. Laud oli lookas maitsvaid roogasid. Saime ka korraliku pulkadega söömise koolituse. Lõpuks suutsime isegi ühe riisitera kaupa haarata, kuid eks meie üle saadi naerda ka. Igatahes megalahe pühapäev oli jällegi.

Aga et siis järgmiste uudisteni :-).

Seedeprobleemid, märjad trussikud ja abieluettepanek

Peale viimast sissekannet on taas nii mõndagi korda saadetud. Päev peale Emmeti ärasaatmist, otsustasime minna randa grillima. Seadsime pühapäeva õhtul autoninad linna poole, laadisime pagasi toitu täis ja suundusime Pelican Pointi randa. Tegelikult on Austraalias igasuguse tule tegemise kohta väga karmid reeglid, kuid otsustasime riskida ja sättisime end luidete vahele mõnusasti istuma. Tule tegemisega ootasime siiski päikeseloojanguni, kuni tuul vaibuma hakkas. Muide sellist videviku aega siin väga ei eksisteeri nagu Eestis. Kui päike loojub, on hetkega kottpime. Seega pean tunnistama, et meie grillvorstid olid pigem ohtralt kõrbenud ja liivamaitsega kui vorstimaitsega. Ega pimedas ju ei näe. Aga ühe asja üle olen siiralt õnnelik. Sain ära proovida lõpuks kuulsa grilled marshmallows´si (grillitud vahukommid). See oli imemaitsev. Kõhud täis, liiv püksis ja hammaste vahel, otsustasime lõpuks koju ära minna.

Töönädal oli justkui slowmotion (aegluubis). Päevad venisid ja juba ilmusid pähe ka mõtted, et paprikate korjamine on tegelikult jube igav töö. Neljapäev tõi pisut vaheldust. Õues oli 33 kraadi sooja, tohutult lämbe ja õhk ei liikunud. Juba esimese tunniga (alustame tööd hommikul 7-st) olid riided kuni alukateni täis higistatud. Ja tõesti TÄIS, sest vetsu minnes pükse naljalt jalast ära ei saanud. Isegi silmalaud higistasid, kui see üldse võimalik on. Kui lõunapausile läksime, teatas Zelko poeg, et meile on ülejäänud päev vabaks antud. Jumal tänatud! Samas olevat siin tööd tehtud ka 45 kraadiga. Ausalt, ma ei taha teada, mis tunne see veel on.

Pühapäeva õhtul korraldasime väikese grillika. Sõime-jõime ja nautisime head seltskonda. Koreakas Jaeyoung tegi meile korea toitu. Esimene suutäis suhu pistetud ja heakskiitvalt mõmisetud, saabus karm tõehetk, kui tundsin tõelist vajadust tuletõrje järele. Asi selles, et toit oli VÄGA tšilline. Jaeyoung ütles, et see on tema jaoks alles magus ja et ta üritas küll mahedat teha, kuid minu söögitoru põlemisetunnet see ei vähendanud. Kogu grilli ja tšilli tulemus oli kaks päeva seedejamasid.

Täna kogesime esimest korraliku Austraalia vihma. Üsna mõnus oli isegi, kuna kuum keha vajas jahutust. Töölt koju jõudes nägid käed välja justkui oleks tunde vannis ligunenud.

Meie kollektiivist ka mõni sõna. Kõik on noored inimesed ja paratamatult paneb iga päev 9 tundi koosolemist arutama ka kõikvõimalike teemade üle. Seega on siiani läbi võetud ka kõige piinlikumad ja isiklikumad, aga ka kindlasti ühed erutavaimad teemad. Nalja saab palju ja samuti õpid end sootuks teisest küljest tundma. Avardame niisiis maailmapilti. Tänane huumorinurk sisaldas Hong Kongi Alanile porno olemuse selgitamist, sest vaene poiss ei teadnud, mis see on. Samuti oli avastus, et hiinlased ei oska R-tähte.

Ja veel: Jochem on sellel nädalal eriti tubli olnud ja õpib usinasti eesti keelt, mitte küll selles mõistes, mida teie arvate, aga ikkagi. Eestisse tulles saab ta pubis naisi sebida ja vajadusel jobud kuu peale saata. Ja siis, päeva lõpus, laskus pisut märg ja sopane kaabuga hollandlane ühele põlvele ja ütles: „Abiellume!“. Mida sa ikka vastata oskad, teeme ära!!!! Pulmad leiavad aset pühapäeval paprikapõllul. Priit viib mu altari ette, mina käru peal paprikaämbris õnnest õhetamas. Elu nagu filmis!

Tegelikult on aga pühapäeval tulemas õhtusöögipidu, kus eri rahvused meie tutvusringkonnas toovad kaasa põnevaid toite. Sööme-joome ja naudime ilusat elu! Samuti on varsti tulemas Halloween. Seega on taas midagi uut ja huvitavat oodata.

Bungulla pere ja kvaliteetaeg

Nädal aega Carnarvonis on läinud lennates ja me oleme siin korda saatnud juba üsna palju. Ka esimesed pisarad said eile valatud, aga sellest hiljem.

Esmaspäeval, meie esimesel vabal päeval, peale „tutvumisõhtut“ sõitsime Blowholesi. Imekaunis koht ookeani ääres, kus vesi purskub looduslikust kaljuaugust kuni 20 m kõrgusele. Ülemus andis meile kaasa snorgeldamisvarustuse ja läksimegi. 

 

Vahepealsed tööpäevad läksid ruttu. Kuumus on juba päris hull, kuid seltskond hoiab hinge sees ja paprikatega on tekkinud eriline hingeside. Jochem hoiatas, et paprikad tapavad lõpuks meie hinge ja meist saavad alkohoolikud. Eks näis! Loodetavasti peab selgroog ahvatlustele vastu.

Musklid kasvavad meil siin jõudsasti. Teeme regulaarselt trenni: tööl vastupidavus ja biitseps ning nädalavahetusel võrkpall ja lihaste üldtreening tantsupõrandal. Super. 

Aga siis Emmeti viimastest päevadest. Saime töölt vaba nädalavahetuse ja alustasime Emmeti ärasaatmist reede õhtul. Ainus konks oli selles, et pidasime pidu Emmetita, kuna ta magas kodus. Ütleme nii, et peo algus kujunes tormiseks ja isegi Bungulla pererahvas mäletas, et Emmet rääkis juba koertega. Laupäeval veetsime vaieldamatult seni parima päeva Aussis. Käisime oma pundiga üksikus Miaboolya rannas, mängisime võrku, nägime oma esimest meremadu, mille peale kõik paaniliselt veest välja jooksid, ja nautisime üksteise seltskonda. Õhtul söötis Želko (peremees) meil kõhud täis, meenutasime päeva ja Emmeti hullemaid tegemisi ning läksime taas linna tantsima. Eesti inimene on tantsulõvi. Kaks õhtut panime meie õige peo käima ja rahvas tuli tantsima (kuuldavasti muidu nendes kohtades väga ei tantsita). Vapustav. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Kallistasime-musutasime veel viimast korda Emmetit ja läksime pisarais koju. Tunned inimest vaevalt poolteist nädalat, aga jõuad selle aja peale nii ära kiinduda, et lahkudes on tunne, justkui oleks ära saatnud osa oma perest.

Bungulla farm on saanud koduseks ja tunnen, et olen hakanud siinseid inimesi pidama oma pereliikmeteks. Imetlen austraallaste oskust nautida iga päeva, võtta endale aega ja elada stressivabalt. Loodan, et suudan omandada kasvõi osakegi sellest võimest. Praegu tundub, et selline elumõte on igatahes nakkav. Süda on soe ja hing tohutult rahul. Olen õnnelik. 

 Vasakult: Alan, Emmet, peremees ja perenaine, Asko, Priit; ees: Jochem, koer Max, mina, Merli, Elina.

Tänane elamus on vaja ka veel kirja panna. Sõitsin esimest korda elus legaalselt valel pool teed. Ehk siis minu ristsed Arabellaga on nüüd siis ka kirjas. Merli tõmbles terve tee linna ja kartis, et ma sõidan kraavi. Ega jah, vägisi hoiad vasakule ja igakord pööret tehes pead jälgima, et kojamegi tööle ei paneks ja käigud on ka tagurpidi. Ehk siis Austraalia on tõesti Down Under. Mainimist väärib ka see, et kui ma autoust avama hakkasin, jäi mul ukselink pihku. Põnev.

Tervitused 36-kraadisest Aussist sügisesse Eestisse. Kui saaksin, paneksin osa sellest päikesepaistest ümbrikusse ja saadaksin teile.

Paprikad ja känguru saba

Oleme nüüdseks seadnud end sisse Carnarvoni lähistel farmis. Sõitsime Perthist siia poolteist päeva, peatusime ööbimiseks Cervanteses, kus kohtasime Kõige Kohutavamat Norskajat. Arvestades, et olime sõitmisest väga väsinud ja panustasime mõnusale unele, kujunes see öö päris hirmsaks üleelamiseks.

Ühesõnaga saime tööle, jee, ja töötame ühe horvaatialase paprikafarmis. Meie töökski on peamiselt paprikate korjamine ja kui kohatine seljalihaste „halvatus“ välja arvata, pole töö iseenesest keeruline. Huvitav, millal me paprikaid unes nägema hakkame. Farmitööl pole niisiis väga viga- päike paistab, higi voolab, papagoid lendavad ringi, töölt tagasitulles ootavad sind ees külmad õlled ja koju pannakse kaasa head ja paremat. Täna näiteks saime kaasa kohalikke banaane ja krabisid. Ja üldse, selliseid ülemusi ei leidu palju, kes sulle põllult tulles BBQ (grillika) korraldavad. Normaalne. Näha, et meist tõesti hoolitakse. Muuseas, austraallaste grillikas tähendab hunnikutes liha ja saia. Sellist salatitega mässamist ei ole üldse. Priit vähemalt saab siin korralikult süüa :-). Oli eile laua ääres nii õndsa näoga.

Seltskond on meil üsna Euroopakesklne, meie pundis on veel iiri ja hollandi kutt. Eilne esimene barjäärideületamise ja tutvumisõhtu on kindlasti midagi sellist, mida jään eluks ajaks mäletama. Õnneks oleme Eestist väga-väga kaugel :-). Huumorit jagub meil kuhjaga. Lahe!

Kohalikult loomariigist. Olen oodanud kaua, millal näen ja saan katsuda kängurut. Nüüdseks olen neid näinud- neli laipa tee ääres, ja katsunud- sõin üleeile känguru saba. Saba pidi olema delikatess. Meie ülemus oli seda keetnud ja pakkus maitsmiseks. Põhimõtteliselt nagu liiga kõvaks läinud ja pisut seisnud süldi maitse, kuid loodetavasti saan teinekord proovida muudmoodi. Põnev! Siis veel, Cervantesest Carnarvoni sõites ümbritses meid loodus nagu „McLeodi tütardes“. Nägime veel emu oma poegadega, kitsesid ja sisalikke. Muuseas, siin hiiglaslikud rohutirtsud. 

Kõige olulisem uudis muidugi on see, et meil oli esimene palgapäev. Ütleme nii, et pani näo särama, kuna teenisid kahe päevaga poole Eesti kuupalgast. 

Elu nagu filmis!

Fakte austraallaste ja Perthi ööelu kohta

Meie esimene aussi baari külastus on nüüd siis tehtud. Eile külastasime meie hosteli eesti poistega Perthis Mustangi nimelist pubi. Ja mida me siis nägime?

Perthi tänavad olid juba õhtul 9-10 ajal rahvast umbes (klubid pannakse öösel kell 1 kinni) ja enam-vähem iga pubi, baari ja klubi ukse taga lookles vähemalt 10-15 meetrised sabad. Uksel kontrollitakse külastajaid väga hoolega ja pildistatakse üles. Kui turvad ikkagi leiavad, et sa pole sobilikult riides või oled liiga palju joonud (see viimane, tuli välja, on väga subjektiivne!), siis sind sisse ei lasta. Samas, kui sisse saad, siis kohtad seal ikka igasuguseid garderoobe ja joobeastmeid. 

Silma hakkas ka hordide viisi miniseelikuid ja –kleite. Aussis kannavad tüdrukud neid riideid, mis neile meeldivad ja neid ei huvita, kuidas nad tegelikult välja näevad. Seega on „jaaniussi-efekt“ siin tavaline. Peole minnes kannavad 90% tüdrukutest minisid ja uskuge mind, need on tõesti MINID. Kusjuures, nagu enne mainisin, kannavad neid ka tõeliselt paksud. Vaatamist jagub! Muidu võib üldiselt öelda, et siinsed noored riietuvad palju julgemalt ja näitavad enam isikupära kui eesti noored. Tänavapilt on väga kirju, aga huvitav!

Aga austraallastest veel. Selle nädala jooksul, mis ma olen siin olnud, on minu tähelepanu eriti püüdnud ausside tolerantsus, empaatiavõime ja üksteisest hoolimine. Inimesed on väga sõbralikud ja see ei ole pingutatud. Intsident eile bussis: rahvas tuli bussi ja bussijuht palus neil uuesti välja minna, et ratastoolil oleks piisavalt ruumi bussi tulla ja oma kohale manööverdada. Seega rahvas rahulikult ootas, kui naine sisse sõitis, püüti tema olemist võimalikult mugavaks teha. Bussijuht veel isiklikult küsis, millises peatuses ta maha minna tahab. Võrdluseks vaatepilt talvises Tallinnas: naine lapsekäruga soovib vanakooli trollile tulla. Vähe sellest, et ta peab oma vankri ise trolli sikutama, saab ta ka kaasreisijatelt halvakspanevaid pilke a´la „mida sa siia trügid“. Samuti on aussid meelega nõus sind alati aitama ja kui nad juba sulle midagi selgitama hakkavad, siis tehakse seda ülima keskendumisega, justkui räägiks lapsega. Igal pool tänavatel ja transpordis on armsad ja naljakad meeldetuletused inimestele, kuidas käituda ja olla. Lahe! 

Austraalias olles on mulle juba selgeks saanud ka see, et aussidel on aega laialt. Neil pole kunagi kiiret ja nad naudivad elu. Seega närvilise eestlasena, võib siin alguses väga harjumatu olla. Nädalavahetusteks sõidetakse kindlasti perega linnast välja ning erinevad asutused ja poed ei ole lahti 24/h, seega pühapäeval kell 18.00 ei saa sa enam kusagilt saia ja piima. Samuti ei saanud me oma telefonikaarte aktiveerida nädalavahetusel, kuna inimesed puhkasid.

Muide enamikesse pubidesse-baaridesse ja vist suuremas osas ka klubidesse on sissepääs tasuta. Kesklinna ühistransport ja riikliku muuseumi külastus ka tasuta. Bussid on seest hästi puhtad ja sodimata, samas on seal üleval ka kaamerad. Seega asotsiaale, haisu ja matslikkust siin ei leia. Samuti korraldatakse siin vabaõhu kino, kus näidatakse värskemaid kassahitte ja ka selle eest ei pea sa midagi maksma. Lill. Samas parkimine on igal pool tasuline, isegi su oma koduukse ees!

Igatahes on Eesti ühiskonnal veel palju arenguruumi! Just hoolimise suhtes. Meil näeb veel liiga palju pingutatust ja võltsi käitumist.

Tänane päevanael oli kraater minu püksis. India püksid ei ole mõeldud hundiratta tegemiseks. Selle tulemusel käid mööda linna jalge vahel 30 cm auk! Loomulik ventilatsioon :)