Otsides Arabellat- nüüd on meid neli!

Kolm päeva rasket vantsimist mööda Perthi on seljataha jäänud ja missioon täidetud. Oleme näinud maju, mille rikkaks saades ostame, soetasime magamiskotid, mille liigud olid eile öösel, ning leidsime oma Arabella. Nimelt otsustasime, et kui me tahame Perthist kaugemale minna, on meil vaja autot- väga odavat autot. Tutvusime erinevatega ja sain elus esimest korda sõita ka legaalselt valel pool teed. Õudne oli. Ringristmikul jooksis juhe kokku. Õnneks on austraallaste seas ilmselt meiesuguseid dumb asse (loe: jobusid) veelgi, sest igal pool on kirjad „püsi vasakul“, „oled valel pool teed“ jne. Proovisime üht ja teist- ühel kolises siit, teisel sealt, pidurid ei töödanud ja mõne autoga sõitu kuulis ilmselt naabertänavgi. AGA me leidsime!!! Geneka rihm pisut kriuksub, kuid automüüja lubas esmaspäeval selle ära organiseerida. No eks näib. Auto sai oma värvi ja iseloomu arvestades nimeks Arabella- hell, aga temperamente!

Hyndai Excel, 1997. Kui keegi tunneb vastupandamatut vajadust naerda, siis tehke seda. Meie teeme :).

Tegime autoliigud ka- ostsime krõpsu ja Nussat (teate ju küll seda pähklikreemi). Viimasega see teema, et see ei ole mitte odav lõbu ja me lihtsalt ei suutnud enam vaadata, ila jooksmas, kuidas meie musikaalne lembelaulik seda sentimeetrite paksuselt oma saiale määrib. Muide, muusikast rääkides, meie kohalik bänd sai täiendust ja nüüd on meil lausa orkester ja ikka- igal õhtul tasuta elav muusika. Tegelikult on kitarrimuss üldiselt kõrvale hea, aga kui nad ka laulavad... .

Raskete „tööpäevade“ kõrval ei ole me unarusse jätnud ka meelelahutust. Külastasime kolmapäeval nii Lääne-Austraalia muuseumit (kahjuks oli ajaloo ja aborigeenide osa renoveerimisel) ja kuulsat King´s Parki. Viimane jättis oma vaadete ja bushlandiga (taimestik) unustamatu mulje. King´s Park on maailma kõige suurem linnasisene park.

Vombat. Üks looduseuurija on öelnud, et kiskjal, kes ründab vombatit tagantpoolt, on sama tunne, nagu hammustaks ta wc-harja otsa.

Leidsime veel imetajaid :)

Meie „kodus“ on toimunud ka teatavad ümberkorraldused- kolisime peretuppa J. Siis menüüst, kuna olgem ausad, kes mind tunneb, teab ju, et mul on oma seedimisega eriline suhe. Kuna meil on pundis ka meesterahvas- Priit, on meie (minu ja Merli) kohus hoida tema kaalu J, et ta farmis arbuusi tõstes end ära ei rebestaks, siis sõime ühel õhtul hakklihakastetki. Seega pole see elu siin nii hull midagi. Kes ei tööta, see sööb J. Täna tegi Merli imelist ühepajatoitu. Tundub, et sepapoisi abi me enam ei vaja!!!

Kes ei tööta, see ei söö:)

Teisel päeval, õigemini pool päeva, kuna me magasime taas poole 12-ni (elame Eesti ajas), sõitsime Perthi ühte armsasse äärelinna Fremantle´isse.

Tavalise Eesti maakana tahtsime näha ookeani ja seda me saime Cottesloe rannas. Samuti imeilus ja õdus äärelinn.

Meie uuest kodust. Tegemist väikese, ilma erilise luksuseta hosteliga, kus me tõeliselt karastume sõna otseses mõttes. Duššist tuleb vaid jääkülma või tulikuuma vett, toad on külmad, sisehoovi lagi laseb läbi ja täna öösel tekkis tunne, et läbi katuse sadas sisse ka kõike muud. Samas, õhtuti on meil elav ühemeheansambel- üks prantsuse seljakotirändur laulab tuntud lembelaule ja köögis saab süüa teha. Internet on tasuta, kuid vahelduva eduga ning tihti tuleb seda majas taga ajada. Aga tee, mis tahad, täna hommikul, kui kõht oli täis söödud, tundus, et me oleme harjunud ja siin on jumala lahe! Ja pealegi mu Pokemoni tekk on nii armsaks saanud J.

Täna, oli meil pidupäev. Ostsime muffineid ja kohalikku õlut. Uskuge mind, kohalikke toiduhindu arvestades, on see samaväärne kui kodus sünnipäeva pidamine J

Kuala Lumpur 21.-23.september

21.septembri õhtul saabusime Kuala Lumpurisse, Malaisiasse. Niipea, kui lennukist välja astusime, tundsime, kuidas teksad vastu jalgu higiseks tõmbasid. Väljas oli 29 kraadi. Seejärel saime oma seikluse teise õppetunni ehk ära kasuta hostelite bronnimisel vahendusfirmasid (loe: agoda.com), kuna me ootasime transfeeri, mida meile internetist lubati. Hiljem peale mitmetunnist ühistranspordiga liiklemist jõudsime lõpuks Kuala Chinatowni, kus asus meie hostel nimega Transit Point. Tegemist oli põhimõtteliselt ühe pika punase koridoriga, mille mõlemas seinas olid akendeta pisikesed toad. Hostelisse jõudes tahtsime kohe ära õiendada transfeeri loo, kuid vaadates/ kuulates öist hosteli adminni (käetu, sõrmedeta, pisike ja kõhna vanamees, rääkimata puudulikust keeleoskusest), otsustasime selle hommikusse lükata. Järgmisel päeval ärkasime kell pool 3. Ajavahe andis ikka korralikult tunda. Klaarisime hosteli juhatajaga oma asjad ära (tema rääkis enam-vähem arusaadavalt ja tegi meile selgeks, et kõik see, mida me olime Agoda vahendusel omale tellinud, seal hostelis ei eksisteeri, kaasa arvatud infotelefoni number) ja läksime linna avastama. Kuala Lumpur on imelise loodusega, lärmakas ja pisut räpasevõitu linn. Pimedas liikuda ei julgeks elusees.

Oma kolmandal päeval jätkasime linnatuuri. Käisime linnupargis ja sõitsime niisama linnas ringi. Muuseas, olime mitu päeva söömata, kuna ei julgenud väljas süüa ja palava ilma tõttu peale vee väga muud ei tahtnudki.

Oodatud Austraaliasse, täpsemalt Perthi jõudsime 24.septembri varahommikul. Astusime lennujaama uksest välja ja siis tabas meid paanika, kuna me ei teadnud, kuhu edasi minna, kuna meil polnud majutust. Võtsime siis oma seljakotid ja asusime Perthis ukselt-ukselt käima, et leida omale öömaja. Alles üheteistkümnendas backpackerite hostelis leidus meile vabu voodeid. Tegemist väikese, ilma erilise luksuseta hosteliga, kuid voodi on ja vihma kaela ei saja. Viskasime kotid maha ja läksime linna avastama.

...ja nii see algaski1

Kõik sai alguse 20.septembril, kui lahkusime Merli ja Priiduga Eestist, et minna Austraaliat avastama ja olgem ausad, tahame ka iseendid paremini tundma õppida.  Üüratult rasked seljakotid seljas, astusime niisiis vastu tundmatusele. Meil polnud ju Austraaliasse lennukipileteid ega õrna aimugi, mida me seal tegem hakkame või kus elama.

Seiklused algasid Londoni lennujaamas, kui politsei meid üle kuulas. Nimelt avastati tollis Priidu seljakotist pipragaas, mille olime, mõeldes Malaisiasse minekule, kaasa võtnud enesekaitseks, kuid me ei tulnud selle pealegi, et UK-s on gaas ebaseaduslik. Niisiis sai Priit endale toimiku ja meie peale esimest šokki kõhutäie naerda. Kusjuures politseinik oli hästi meeldiv ja rahulik ning selgitas mitu-mitu korda, mida tohib riiki tuua, mida mitte ja millised on tagajärjed. Peagi ilmus ta välja sellise valge plaadiga nagu filmides pätte üles pildistatakse ning tegi Priidust ka pildi. Lõpuks küsis ta, kas meil on ka fotokas kaasas, et tehku me ka foto. Seega, vaatamata olukorra tõsidusele, saime kõvasti naerda ja pääsesime vaid pisikese epistliga ja noh, Priit on mustas nimekirjas J.