Korallilahe seiklused

Kõigepealt vabandan natuke, et mu sissekanded üha harvemaks jäävad. Meil on kuumakraadid tõusnud üle 30 ja peale 9-tunniseid tööpäevi on väga raske kodus veel midagi arukat suust välja ajada või veel hullem–mõelda. Niisiis ei suuda mu grillitud ajud motiveerida mind kirjutama.

Aga siiski siiski.

Eelmine nädal oli tööl siiani vast kõige raskem. Kuna meie koosseis oli tugevasti vähenenud, langes tugevasti ka meie töötempo, mistõttu jäime oma ülesannetega pisut hätta ja enesehinnang sai kõvasti kannatada. Teisipäevaks olime nii masendunud, et läksime kõrvad lontis ülemuse juurde kurtma, et me oleme halvad töötajad. Vastutasuks saime korraliku moraaliloengu (ei midagi noomivat, pigem konstruktiivne kriitika ja õpetussõnad) ja kastitäie värskelt korjatud virsikuid. Kolmapäeva hommikul valdas meid hirmu ja masenduse segu, kuna Zelko pidi tulema meid põllule kontrollima (kusjuures esimest korda meie siinoldud aja jooksul), ning kõhus keeras. Aga ei midagi hullu. Pingutasime nii, et seljad kanged ja veremaitse suus. Peale lõunat saime hoopis pisut kiita ja Priit Zelkolt sõbraliku patsutuse õlale, mis tõstis uuesti meie tööindu. Lisaks kõigele tehti meile veel üks tööpakkumine viinamarjaistandusse. Meid vist hinnatakse siiski siin. Armas iseenesest. Ülejäänud töönädal läks juba reipamalt ja seekordne palgatšekk ning ülemuse pakutud kaks õlut olid eriti magusad. Lisaks vaatamata sellele, et me tegelikult ei jõudnud oma tavapärase paprikaringiga lõpule, anti meile siiski terve nädalavahetus vabaks. Super!!!

Ja nüüd siis kõige tähtsam.

Saanud teada, et meid ootavad ees kaks vaba päeva, hakkasime kohe planeerima väljasõitu. Koju jõutud, kamp kokku aetud, ülemused „seebitatud“ ja plaan sai hulga reaalsema näo. Hommikul rõõmustas Merli meid pannkookidega. Sõime kõhud täis ja läksime asju pakkima. Oma reisipaunu saime veel mitu korda ümber tõsta, sest vahetult enne väljasõitu selgus, et meie seltskonda tuleb lisa- Dahee sai ka bossi nõusse. Niisiis pressisime kuuekesi oma asjad ja iseendid Dahee maasturisse ning retk Coral Baysse võis alata. Niipalju veel lisainfot, et Coral Bay on imepisike turismiküla ookeani rannal ning see asub meist ca 350 km põhja poole.

 Kaljukitse pöörijoonel: vasakult Nick, mina, Jaeyoung, Priit, Merli, Dahee.

Oma sihtkohta jõudsime peale lõunat, panime oma asjad karavanparki maha ja läksime snorgeldamisvarustust rentima. Mina olin eriti närvis, kuna ma polnud kunagi snorgeldanud ja hoidsin ilmselt viimati silmi vee all lahti väiksena vannis käies. Seega hirmul olid suured silmad! Aga mul oli äge ja kannatlik õpetaja–Merli, kes truult käekõrval õpetas istuma, astuma, hingama ja jagas mu esimesi kilkeid, kui vaatasin ookeani põhja. Vahet pole, et olin vaevu põlvini vees ja nägin ainult liiva. Lõpuks jõudsin ka snorgeldamiseni ja vaatepilt, mis avanes oli vägev. Kalad olid justkui välja hüpanud „Kalapoeg Nemost“. Kahe päeva peale nägime kokku erinevaid elukaid: raisid, sisalikke, krabisid, merikilpkonni (kahjuks surnuna, aga ikkagi!!), haisid jpm. 

Jaeyoungi superhüpe!

Dahee meisterdas Nickile Sandy

Peale rannaseiklusi ostsime toidu, kasti vedelat leiba ja läksime randa päikeseloojangut imetlema. Ilus õhtu, super seltskond ja hea huumor–mida veel vaja?!

Tagasi karavanpargis, tegime õhtusöögi ja kobisime telki kaardimängumaratonile. Viimasest on meeles vaid pilt, kus ärkasin, peas kükloop, Jaeyoung üksi kaarte mängimas ja kõik külili, silmi vaheldumisi lahti hoides. Kuid siiski pidi ka korrapidaja meid tulema keelama, kuna me olevat olnud liiga lärmakad.

Järgmine päev algas kange seljaga, kuid kuuldes naabrimeest laulmas „Oh happy day..“ oli kehvapoolne öö ununenud ja uued seiklused võisid alata. Pestud, söödud, pakitud, läksime randa jalutama, seekord oli giidiks Nick. Üle kivide koperdades ja maalilisi vaatepilte endasse imedes, kandusid mu mõtted pidevalt koju, kuna oleksin väga tahtnud neid hetki mulle kallite inimestega jagada. Hommiku kulminatsiooniks olid ilmselt haid. Umbes 15 haid tiirutasid meist vaid paarikümne meetri kaugusel, meie samal ajal jalgupidi vees. Õnneks ei olnud tegemist meile ohtlike haidega, aga siiski adrenaliinisüst oli korralik. Lõuna ajal käisime taas snorgeldamas, seekord juba julgemalt. Vaatepilt oli veelgi ägedam kui eelmisel päeval. Vapustav!!!

Õhtul koju sõites oli autoseltskond hulga vaiksem kui Coral Baysse sõites. Üks magas ühel küljel, teine teisel. Koju saabudes ootas meid ees üllatus–kolm noorukest, pisut liiga lärmakat ja naiivset Taiwani tütarlast. Nendest saate kindlasti lugeda edaspidistes sissekannetes.

 

Kokkuvõtteks.

Meil oli megavägev nädalavahetus ja Coral Bays olles tundsin juba natuke, et meie seiklus ongi alanud. Ainsad tibatillukesed miinused olid põlenud turi ja pealagi ning tuksis fotoaparaat ja nüüdseks jukerdav telefon. Ei ole tark „kasta“ oma kaasaegseid meediavidinaid ookeanilainetesse!!!

Järgmiste kribamisteni!!!

Pulmad ja matused või siis leekiv kapuuts

Seljataga on sündmuste- ja emotsiooniderohke nädalavahetus. Eelmine nädal oli Elina, Asko ja Jochemi viimane töönädal ning seda tuletati meile meelde pea iga töötund. Seega reedel mõtlesin, et issand kui tore, et enam ei pea neid „reedel-on-meie-viimane-päev-ja-siis-me-teeme...“ jutte enam kuulma. Kuid peale viimast mädanenud paprikate sõda mu tunded muutusid. Vaadates neid mudaseid ja haisvaid, kuid armsaks saanud töökaaslasi mõistsin, et tegelikult jääme jälle ilma megaägedatest sõpradest ja meel läks üsna kurvaks. Kuid me olime plaaninud korralikku ärasaatmispidu, seega parim osa päevast ootas siiski ees. Õhtul kutsus pererahvas meid enda juurde grillile, kus seekord oli Želko naine valmistanud imemaitsvad road ja Merli pannud i-le täpi meeliülendava juustukoogiga. Mõnus. 

 Elina, Jochem ja Asko

Koju jõudes olid kõik väsinud ja pigem tõotas õhtu leida lõpu teki all kui pidu pannes. Aga eksisime. Peale paari ergutust, tegime õues lõkke, kus traditsioonide kohaselt põletati lahkunute tööriided. Hetke pärast ilmusid eikusagilt säraküünlad ja peagi küttis tantsumuusika kirgi ning ma sain silmipimestavalt särava, käsitööna valminud hõbepaberist abielusõrmuse. Need, kes kahtlesid abielu ehtsuses, said peagi tõestust, kui kirg leegina mu kapuutsist välja lõi. Ehk siis mu dressika kapuuts süttis säraküünaldest ja sain mälestuseks minu jaoks hiiglasliku kärssand äärtega augu. Ärge muretsege, mina jäin terveks, kõigest väike ehmatus ja mõni pisar. 

Ühesõnaga õhtut meenutades kisub suu vägisi muigele ja mälestusi on kuhjaga. Äge!

Pühapäev oli eelmise nädala ilmselt kõige emotsionaalsem päev. Elina, Asko ja Jochem tuli ära saata ja see lõi meid Merliga kõvasti rivist välja. Kohutavalt kahju oli. Kuid elu on juba näidanud, et loodus tühja kohta ei salli ja ka meie toredasse seltskonda tulnud uusi liikmeid, näiteks silmailu pakkuv prantslane Nick.

Pühapäeva pärastlõuna veetsime Carnarvoni Aquatic Centre´s (ehk suures välibasseinis). Mängisime veekorvpalli ja naersime kõhukrampideni. Tore päev oli!

 Carnarvon Jettyl

Eelmises blogis mainisin õhtusöögipidu. See toimus ja seltskond oli kirju: korealased, Hong Kongi rahvas, prantslased, hollandlane ja loomulikult meie 5 eestlast. Laud oli lookas maitsvaid roogasid. Saime ka korraliku pulkadega söömise koolituse. Lõpuks suutsime isegi ühe riisitera kaupa haarata, kuid eks meie üle saadi naerda ka. Igatahes megalahe pühapäev oli jällegi.

Aga et siis järgmiste uudisteni :-).