Missioon täidetud ehk See ya soon, mate!

Niisiis, peale Sinimägesid sõitsime me edasi Sydney´sse. Kuigi olime juba varem aru saanud, et me ei ole linnalapsed, otsustasime ikkagi paar päeva suurlinnas veeta. Käisime Kuninglikus Botaanikaaias, kus nägime flying fox´e (hiiglaslikud nahkhiiresarnased elukad). Edasi jalutasime Sydney Ooperimaja juurde, kuna mis turist sa Austraalias oled, kui Ooperimaja näinud pole. Mulje- postkaardilt tundub maja oluliselt võimsam ja ilusam. Minule isiklikult see oma silmaga vaadates unustamatut muljet ei jätnud. Nägime muidugi ka kuulsat Sydney Sadamasilda. Parim emotsioon Sydney´st oli Madame Tussauds´ külastus ning akvaarium. Sydney´st jäi meelde ka „sõbrapilt“ tuletõrjujatega. Nimelt läks meie majutaja juures grill põlema ja tuletõrje tuli kohale. Maja ees olevat olnud isegi kaks brigaadi. Igatahes nalja kui palju ja liha sai tänu leegile oluliselt maistvam.

Sydney meie magala rõdult vaadates

 Ooperimaja ja Sadamasild

Kohtumine Alfiga!

Newcastle- imearmas rannikulinn 500 000 elanikuga. Tore noormees nimega Mark kutsus külla ja kuna me olime oma reisigraafikust ees, otsustasimegi teda vaatama minna. Mida me siis tegime? Olime turistid, käisime Scratchley kindluses, tuulasime tunnelites ja uurisime kahureid. Proovisime sandboarding´ut ehk lasime liivadüünidest laua peal alla, mille tulemuseks olid liivalossid hammaste vahel ja veel kõikvõimalikes kehaavaustes. Järeldus- eelistame lund, kuid kogemus ise oli lahe! Newcastle osutuski meie jaoks rohkem eksperimentide linnaks, kuna järgmine ettevõtmine oli meil carveboarding. Põhimõtteliselt on tegemist suuremat sorti, kuid pehmema rulaga. Adrenaliini lisas ka fakt, et käisime harjutamas öösel, turvavest seljas, navigeerides vähese liikuse sees. Igatahes käna ei käinud, sinikaid ei olnud, autod jäid terveks ja emotsioon oli laes.

Liivalauatamine

Järgmine sihtpunkt oli peoparadiis Surfers Paradise Gold Coastil. Meie puhul pisut irooniline, kuid ära sai käidud ja päikest sai võetud. Ja veel.. surf on lahe! Kunagi tahaks ka proovida, sest kui üle 60-aastased habemes ja keskmisest rohkem kortsus mehed seisavad laual püsti, siis võiksin ju mina ka hakkama saada.

Vahepeatus Brisbane´i backpacker´is (noortehostelid, kes eelistavad hinda mugavusele). Tegemist siis kõige jubedama bäkkeriga, kus ma seni Austraalias peatunud olen. Ööbisime kümneses segatoas, kus olid peonäljas noored, aluspüksid, käbid ja veel palju üllatavat kraami. Igatahes õudus kuubis, kuid jäime ellu ja põgenesime hommikul kella kuuest lennuki peale.

Airlie Beach- koht, mis jääb ilmselt igaveseks minu südamesse. Tegemist imearmsa ja koduse kuurortlinnaga. Meie missioon oli minna sukelduma ja seda me tegime. Võtsime oma pisikese koti, hunniku adrenaliini ja astusime Powerplay pardale, et Whitsunday saartele ja korallriife uurima purjetada. Seiklus võis alata!

Minu elu esimene sukeldumine- ilmselt üks hirmsamaid kogemusi, mis mul Austraalias olnud on. Närvitsesin juba eelnevalt katamaraani pardal ja kui aeg oli vee alla minna, lõin täiesti verest välja ja ei saanud kuidagi hakkama. Siiski tegin kõik enam-vähem kaasa, kuigi instruktor pidi minust kinni hoidma, sest vastasel juhul oleks ma ära ookeaniavarustesse hõljunud. Minu jaoks oli kõik korrast ära ja ma ebaõnnestusin. Kuid.. nagu ikka... jonn oli nii suur, et pidin vaatamata suurele hirmule järgmisel päeval uuesti proovima. Ma ei tahtnud uskuda, et ma hakkama ei saa, seega läksin uuele katsele. Ja seekord oli kõik super! Veealune maailm on justkui muinasjutt- värvilised korallid, pisikesed ja suuremad Nemod, hiiglaslik Napoleoni kala ja palju palju muud. Sukeldusime 12 meetri sügavusel. Olin tohutult rahul ja vaimustunud! Seega „hirmul olid suured silmad“!

Lisaks sukeldumisele käisime ka Whitehaven´i paradiisirannas, nägime kilpkonni ja delfiine ning veetsime lõbusasti aega. Laevameeskond oli võrratud ja seltskond super! Puudu ei jäänud ka merehaigusest .

Napoleon Fish

Meie Powerplay gäng :)

Kõige usinamal on mask juba ees ja teeb hingamisharjutusi! (Kõik pildid by Powerplay)

Brisbane- Queenslandi osariigi pealinn. Tegemist järjekordse suurlinnaga, kus ligikaudu 1,3 miljonit inimest. Kesklinn on sarnade teiste suurlinnadega, seega „vau“-efekti pole siiani kogenud.

Niisiis... teisipäeval saab meie seekordne Austraalia-seiklus läbi ja aeg on ette võtta kodutee mõningate vahepeatustega. Siiani pole veel kohale jõudnud, et ongi kõik.

Teeks siis pisikese kokkuvõtte oma 8-kuusest reisist.

Kõigepealt olen tohutult tänulik oma kaasvandersellile, kes süstis minusse Austraalia mõtte ja kellest on saanud minu teine õde, õpetaja, psühholoog ja asendamatu sõber. Olen oma elu paljude kogemuste võrra rikastanud ja loodetavasti olen siit ka palju õppinud.

• Austraaliast- vapustava loodusega maa, kust leiab igaüks oma hingele midagi.
• Austraallased- eestlastel on neilt palju õppida. Austraallased on suuremas osas väga sõbralikud. Nad usaldavad sind ja avavad sulle kiiresti oma südame. Kuigi nende paradiitväljend „No worries“ (Pole probleemi) tundub meile pisut närvidelekäiv, sobib see nende mentaliteediga kokku sulatult. Nad võtavad elu kergelt, naudivad iga päeva ja eriti koosveedetud hetki lähedastega. Kohalikud on väga lahked, mis võib tunduda eestlasele pisut imelik. Me olime Merliga pidevalt kahtlustavad, kuid tegelikkuses nad käituvadki nii, ootamata ühtki vastuteenet. See on nende loomuses!

Minu viis unustamatut kohta:

• King´s kanjon- hingemattev vaatepilt, kus mõistad, kui väike osake oled looduse kõikvõimsas käes;
• Sinimäed- tasase Eesti maastikuga võrreldes tõeline ürgloodus oma sametiste mägedega;
• Whitsunday sukeldumine- minu unustamatu esimene, kus iseloom sai hirmust võitu;
• Barossa Valley- meie armas Austraalia kodu, Travis ja veinid;
• Margaret River´i piirkond- tundsin end kui pisike kääbik muinasjutumetsas.

Kas on põhjust tagasi tulla? Jah, ja väga palju!

                           

P.s Kui hästi läheb, siis näete alloleva lingi kaudu ka meie reisi teekonda läbi Austraalia!
Vandersellide teekond

Varsti näeme, sõbrad!

Teistmoodi idakallas ehk kohtumine tundmatuga

Nädal tagasi alustasime oma viimast seiklust enne Austraaliast lahkumist. Barossa on vaieldamatult üks meie lemmikpaiku siin ning see on koht, mida jääme mõmiseva nostalgiaga meenutama. Loodan, et sinna viib mu tee mind kord ka tagasi..

Igatahes teekond idakaldale oli kindlasti huvitav ja teistmoodi. Töökaaslane Johnnie pakkus meile küüti ning meie, pisut skeptilisena võtsime selle pakkumise ka vastu. Tulemuseks oli politsei tavapärasest suurem huvi meie vastu, Johnnie tasuta ekskursioon jaoskonda, valutav tagumik ja bensuaurused pilgud. Kuid peale kaheteisttunnist seiklust jõudsime lõpuks Melbourne´i turvalisse ja sooja Linda ning Davidi koju. David on Johnnie vend, kes meile lahkelt oma kodu pakkus. Järgmisel päeval läksime suurlinnaga tutvuma, külastasime kuulsat Eureka torni ning veendusime veelkord, et oleme hingelt maakad. Melbourne´i pilvelõhkujad, pidev sagin ja hulluv liiklus ei jätnud just kõige sügavamat muljet. Oma turistiraamatust lugesin küll erinevate imeliste arhitektuurinäidete kohta, kuid kõrghoonete vahelt oli neid üsna raske leida. Kahjuks ei olnud meil ka väga palju aega ega motivatsiooni neid kunstiteoseid üles leida.

Juba järgmisel varahommikul alustasime uut reisi avastamaks Great Ocean Road´i (kole tõlge Suur Ookeanimaantee). Vaatasime üle kõik kuulsamad kohad nagu Erskine´i juga Otway rahvuspargis, Gibson Steps, 12 Apostlit (alles on neid oluliselt vähem), Loch Ard Gorge, The Arch, London Bridge and The Grotto. Kõige enam elevust pakkus meile Merliga ilmselt koaalade nägemine looduses. Seega vaatamata külmale ja vihmasele Austraalia sügis-talve ilmale oli meil tore reis ja me saime jälle uue kogemuse võrra rikkamaks.

Gibson Steps

12 Apostlit

Loch Ard Gorge

The Grotto

Kaks päeva hiljem avastasime end juba muinasjutulisest paradiisist nimega Blue Mountains. Seadsime end sisse minu värske sugulase eksootilisse hipimajja ja alustasime Sinimägede vallutamist. Esimesel päeval olime tüüpilised turistid Katoombas ja käisime legendaarseid Kolme Õde (Three Sisters) vaatamas ja tegime oma kõrgusekartusele adrenaliinikõdi Skyride´l. Kõigepealt sõitsime „puurirongiga“, millega sukeldusime 52 kraadise nurga all Sinimägede sügavusse, cableway´ga (gondliga) tõusime taas mägede tippu ja klaaspõhjaga gondliga kiikusime üle kuristiku.

Three Sisters in Echo Point

Järgmisel päeval algasid meie tõelised matkasellide seiklused. Sugulane Jake viis meid Leurasse bushwalk´i (maakeeli metsaradadel matkamine) tegema, mis meie hästi-toidetud organismidele oli nädala trenni eest. Vaated olid hingematvad ja päev oluliselt kosutavam kui tüüpilise turistina Echo Point´ is (vaateplatvorm Kolme Õe juures) aasialastega võidu pilte klõpsides.

Esmaspäeval tulid meile külla eesti tüdrukud Krissu, Katri ja Liisa, kellega teisipäeval läksime taas mägede võlusid avastama. Wentworth Falls (juga) on kindlasti üks meeldejäävamaid ja ilusamaid vaatepilte, mida Blue Mountains´is peab nägema. Lisaks teekond, mis selle kõige kogemiseks tuli ette võtta: lugematuil hulgal treppe, kaljusid ja turnimist. Aga see kõik oli seda kuhjaga väärt!

Wentworth Falls

Viimane ja vast kõige metsikum Leura bushwalk andis meile korraliku looduselaksu ja pani mõistma, et tavaline turist näeb enamasti vaid kommertslikke vaatamisväärsusi ja jääb tihti ilma kõige tõelisemast Austraalia loodusest, mida sa saad kogeda vaid tänu kohalikele. Meie puhul oli parimaks giidiks Jake.

Meie hipimaja

Lumivalguke ja Jake

„Keegi on su särgi peale oksendanud!“ ehk glamuurivaba maaelu

Austraallaste moto „Aega on“ on nakatanud meidki, mistõttu võtame elu siin väga rahulikult ja ei kiirusta enam ka kirjutama. Kuid meiega on kõik korras ja oleme elus!

Meie aasta Seppeltsfield´i port!

 

Käes on niisiis aprill. Eestis on mõnus kevadelõhn ja issi teeb kuldnokapuure. Meie aga pistame rinda muutlike sügisilmadega. Kui ühel nädalal külmetasime ning käisime Merliga kaltsukatest tutimütse soetamas, siis järgmisel nädal annaks sa põllul kõik selle eest, et saada pudel külma õlut või et keegi pühiks su higistavaid silmalaugusid. Ehk 10-kraadine karastav külm vaheldus silmapilguga üle 30-kraadise kuumuse vastu. Tere sügis!

Nagu juba aru saada, oleme endiselt hõivatud viinamarjade korjamisega. Vabal ajal tegeleme aiandusega, toidame hulle vabapidamisel kanu, püüame hiiri, vaatame pisut haigevõitu vampiirisarja ning maitseme uusi veine. Seega intellektuaalselt mitmekülgne meelelahutus!

 

                                  Seppeltsfield´i veinikeldris: Dave, Relika, Margus, Merli ja mina

Niipalju on uudiseid, et kolm nädalat tagasi liitusid meiega veel kaks toredat eestlast Jako ja Kadri. Niisiis on Travisel siin oma Barossa Eesti saatkond!

 

Viinamarjaässad: Kadri, mina, Merli, Lucy ja Jako

Seekord siis pisut lühemalt, kuid varsti läheme me Merliga jälle rändama ja siis on tulemas juba uusi muljeid!

Mõisapreilid või farmiplikad?

Elanud nüüdseks viis kuud Austraalias, olen märganud, et kõik ikkagi juhtubki põhjusega ja sa hakkad nägema erinevaid märke. Nii on läinud ka meiega, et igale mõõnaperioodile järgneb alati tõus. Aga meie toimetustest lähemalt.

Port Adelaide´is tualetikülastus :)

Adelaide´is oli meie karjuvalt suureks ja plinkivaks motoks LEIDA TÖÖ !!!! Aeg-ajalt oli raske hoida pead püsti, kuna oma kogemuste ja hariduse juures pead  sa siin leppima vaid kõige madalama ametiga ja ka siis ei pruugi sa sellele veel sobiv kandidaat olla. Ehk siis lühidalt: tähtis on Austraalia töökogemus, haridus jne. Eestis omandatu ei oma mingit tähtsust. Mõnel päeval oli ikka korralik masendus peal ja tekkis mõte, et tuleks Eestisse tagasi! Aga ei, saba jalge vahel koju naasmine ei ole lahendus. Lõpuks sai Merli ühte printimisfirmasse tööle ning tänu toredatele inimestele õnnestus tal mind järgmine kord ka kaasa võtta. Merli spetsialiseerus erinevate kindustuspaberite sorteerimisele ja minust sai skänneerimismasina operaator ehk maakeeli Nupu-Mati. Järgmisel päeval tegin hüppe karjääriredelil ja omandasin lisaks köitmiskunsti saladusi. Saime kolmeks päevaks tööd, mis aitas meid palju ja ammutasime ka uusi põnevaid kogemusi.

"Otsime tööd!"

                                    

Aga kuidas siis meie lumepall veerema hakkas?
Kõik sai alguse Eesti Majast. Otsustasime ühel õhtul minna sinna Esto Pubi peole. Eriliselt soe tunne oli, kui nägime seinal Eesti kaarti, riiulitel eestikeelseid raamatuid ja saime inimestele öelda „Tere!“, kuigi see võiski olla enam-vähem kõik, mida öelda osati. Enamik Adelaide´i väliseestlastest üldiselt eesti keelt enam ei räägi, samas oli tore näha, kuidas nende silmad särama läksid, kuuldes meid omavahel jutustamas. Loomulikult tuli ära kasutada ka võimalust osta Austraalias Vana Tallinnat ja Saku Kulda.
Terve õhtu jooksul kohtasime palju toredaid inimesi, nende seas austraallasega abielus olevat Relikat ja tulevast veinimeistrit Margust. Järgmisel õhtul kutsusid Relika ja Dave meid sauna!!! Ja see oli päris saun, olenemata sellest, et kokkupandav ja e-Bayst tellitud, aga higistama ajas ja tunne oli õige! Nimelt Dave´i vanemad tellisid mini perrelisandumisel sauna. Mis siis ikka, Saku kaasa, eukalüptiviht vette ja läks saunatamiseks. Kokkuvõtvalt oli meil imetore õhtu rohke huumori ja kvaliteetajaga.

Austraalia Eesti saun

Järgmisel päeval sattusime taas Eesti Majja, seekord küll pisut sihipärasemalt, kuna algas Hapu Koore proov, kus repertuaaris olid "Ta lendab mesipuu poole" ja Eesti hümn. Järgmisena ootas meid rahvatants. Tegemist oli niisiis minu elu esimese rahvatantsuga. Paar lihtsamat kargamist ja alustasime "Tuljaku" harjutamisega, mis oli parajalt raputav, kuna mind keerutati ja loobiti niipalju, et ma olin pärast päris räsitud. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks, no eks näib. Igatahes vägev kogemus! :)

Ja siis saime oma tööotsingutega ka esimese korraliku õppetunni. Ei tasu igast suvalisest internetisaidist omale ausat tööd loota. Nii juhtus ka meiega, kui suure hurraaga, asjad pakitud ja toidukraam varutud, Barossa Valley´sse põrutasime. Relika oli armas ja nõustus meid ära viskama. Jõudes kohale saime külma dušši osaliseks, sest loodetud kohta meile enam ei antud, kuna meil puudus isiklik auto. Lisaks selgus hiljem, et tegemist oli ümbruskonnas tuntud petisega. Seega võime öelda, et meil ikka väga vedas.

Nüüd elame me ikkagi Barossa Valley´s (tegemist suure ja kuulsa veinitootmispiirkonnaga Austraalias). Nimelt korjas Margus meid peale pettasaamist üles ja tõi enda juurde koguma. Margus on maineka Seppeltsfieldi veinimeister. Asjalood aga kulgesid nii, et suutsime esimesel õhtul ära võluda Marguse majaomaniku Travise, kes on ise samuti veinitootja ja jäime tema juurde „veinimõisa“ elama. Uus kodu on saanud meile eriti südamelähedaseks ja oleme siia juba hästi sisse elanud. Hommikul tõused kukelauluga, kanad jooksevad õues ringi, koer Lucy tervitab mahlase limpsimisega ja õhtul saad nautida miljonivaatelist päikeseloojangut üle veiniorgude ja –istanduste. Naudime paljajalu õues müttamist ja küünarnukkideni mullas sobramist. Istutame taimi ja loome Travisele aeda.
Aga kuidas me töö saime? Elu on täis üllatusi. Travis viis meid teisel õhtul päikeseloojangut vaatama. Seal me siis istusime, nautisime head veini, kui Travise sõber Damien tuli oma viinamarju vaatama. Järgmisel hetkel olime juba viinamarjakorjajad Tscharke´si veinitootmises. Vägev! Nüüdseks oleme saanud töötada neljas erinevas vineyard´is (istandus) ja teinud Eestile head reklaami.

"Tööotsing", Travis ja Merli

Barossa Paradiis

Veinikool
Kuna me elame veinitootmispiirkonnas, on igati loomulik, et me võtame tööd ka koju kaasa ja käime ümbruskaudsetes winery´tes toodanguga tutvumas ning sööme põllul kahe suupoolega marju. Isegi minusugune veinivõhik on hakanud tundma erinevaid maitseid ja lõhnu, Prantsuse ja Ameerika tammevaadi erinevusi ja hindma head veini. Travis õpetab meile ka palju, lubades meid ka vaatide juurde mekkima. Ühel õhtul nägime, kuidas hea vein tegelikult ka valmib. Travis tegi blending´ut ehk proovis erinevaid vaate, segas neid erinevates kontsentraatides, mõtles, mekkis, arvutas ja lõpuks olid klaasides maagilised maitsed. Travise oma vein kannab nime Travis Earth, tema Shiraz Mataro on ka auhinnatud.

Blending

Ei saa mainimata jätta, et elame vapustavalt maalilisel ja ilusas piirkonnas. Seega lühidalt „Elu on vein“.

Whispering Wall ehk tammil, kus kõik salajutud tulevad ilmsiks

 Järgmise sulejooksuni!

Seigeldes Punases Südames

Nüüdseks olen siis ellu viinud ühe oma Austraalia eesmärkidest ja käinud ära Keskel.

Alustasime oma retke 29. jaanuaril, taaskord rongiga, ja võtsime suuna Alice Springsi.
Kohale jõudsime järgmisel päeval, pisut tusased ja magamata, kuna seekord oli meie vagunis lärmavad väikesed lapsed ja seljataga istus ebaviisakas aborigeeni mees. Aga pole hullu! Viisime oma asjad lahedasse Alice Lodge´i (seal oli bassein ka!!) ja läksime linnaga tutvuma. Viimane osutus pisut hirmutavaks kogemuseks, sest me polnud kunagi näinud nii palju aborigeene ja ausalt, võttis seest ikka väga kõhedaks. Linn väga muljet ei jätnud, lihtsalt asula keset vägevaid mäeahelikke ja kõrbe. Isegi jões ei olnud enam vett.

Niisiis hommikul 4.50 helises kell ja tuli oma esimesele avastusretkele minna nägemaks oma silmaga kuulsaid Ulurut (Ayer´s Rock) ja Kata Tjuta´t (The Olgas). Päev oli väga tiheda programmiga, giidid olid professionaalsed ja huumorit jagus küllaga. Kata Tjuta mäeahelikus saime vaid 50 minutit kõndida ja pean tunnistama, et sellest jäi väheks, kuna meil oli Merliga vaja vaadata igat lible ja lindu, mistõttu me lõppu üldse ei jõudnudki. Ilmselt, kui oleksime omapead läinud, oleksime seal terve päeva leelotanud, aga ajalimiit pani asjad paika.

Kata Tjutat avastamas

Järgmine peatus oli Uluru aborigeeni kultuuri keskus. See mulle juba meeldis, kuigi jah, jälle ei olnud seal piisavalt aega ringi vaadata ja lugeda.
Ja oligi aeg minna Ulurut (maailma suuruselt teine, kuid ilmselt kuulsaim monoliit) uurima. Kuna tegemist on pühapaigaga, siis kaasnes iga kivinuki ja auguga ka oma lugu ja traditsioonide tutvustus. Giidid olid ses osas väga pädevad. Igatahes väga huvitav oli. Suurem osa kalju avastamisest toimus siiski bussis konditsioneeri all pead jahutades ehk sõitsime ringi ja vaatasime aknast välja. Õhtul viidi meid kohta, kus saime vahuveini ja mõnusat õhtusööki nautides jälgida ka samaaegselt Uluru värvidemängu päikeseloojangus.

Järgmine päev algas samuti varavalges, padjanäoga ja kõnevõimetuna, kuna olime magamata ja eelmisest päevast alles väsinud. Võtsime ette retke King´ s kanjonisse. Meid ootas ees 7-kilomeetrine matk mägedes keset lõõskavat päikest. Alguses pisut hirmutas, kuid kogu matk andis niipalju adrenaliini ja energiat, et nautisime iga turnimist ja vaadet. Meil oli õnnekombel ka imeväike punt ja ülikihvt giid. Üks mõnusamaid hetki oli, kui me saime ujuda kanjoni keskel olevas eraldatud ja eksootilises veesilmas. Mõnus jahutus, kui 37-kraadine kuumus ähvardab ajud ära grillida. Igatahes peale matka olime Merliga sillas, küll jube väsinud, aga väga väga rahul. Saime, mida tahtsime ja rohkemgi: mägesid ja midagi, mida Eestis ei saa. Super-super oli!!

 

 

 

Leia pildilt jänes!

Kokkuvõtvalt võin öelda, et jäin reisidega üliülirahule! Võib-olla pakkus King´s kanjon hingele pisut rohkemgi, kuid sellegipoolest Punane Süda väärib oma kuulsust. Ahjaa sellist kõrbe nagu tavaline eestlane ette kujutab, et igal pool on liivaväli, seal ei olnudki. Igal pool kasvas madal taimestik, kuid jah, liiv oli sama roostepunane, kui piltidel. Ja lisaks nägime me ka oma esimest eluslooduses olevat dingot!!
   
Ja olemegi tagasi Adelaide´is! Süda on rahul, linnuke kirjas ja nüüd võib edasisi seiklusi planeerima hakata.

Järgmise sulejooksuni!