Seigeldes Punases Südames

Nüüdseks olen siis ellu viinud ühe oma Austraalia eesmärkidest ja käinud ära Keskel.

Alustasime oma retke 29. jaanuaril, taaskord rongiga, ja võtsime suuna Alice Springsi.
Kohale jõudsime järgmisel päeval, pisut tusased ja magamata, kuna seekord oli meie vagunis lärmavad väikesed lapsed ja seljataga istus ebaviisakas aborigeeni mees. Aga pole hullu! Viisime oma asjad lahedasse Alice Lodge´i (seal oli bassein ka!!) ja läksime linnaga tutvuma. Viimane osutus pisut hirmutavaks kogemuseks, sest me polnud kunagi näinud nii palju aborigeene ja ausalt, võttis seest ikka väga kõhedaks. Linn väga muljet ei jätnud, lihtsalt asula keset vägevaid mäeahelikke ja kõrbe. Isegi jões ei olnud enam vett.

Niisiis hommikul 4.50 helises kell ja tuli oma esimesele avastusretkele minna nägemaks oma silmaga kuulsaid Ulurut (Ayer´s Rock) ja Kata Tjuta´t (The Olgas). Päev oli väga tiheda programmiga, giidid olid professionaalsed ja huumorit jagus küllaga. Kata Tjuta mäeahelikus saime vaid 50 minutit kõndida ja pean tunnistama, et sellest jäi väheks, kuna meil oli Merliga vaja vaadata igat lible ja lindu, mistõttu me lõppu üldse ei jõudnudki. Ilmselt, kui oleksime omapead läinud, oleksime seal terve päeva leelotanud, aga ajalimiit pani asjad paika.

Kata Tjutat avastamas

Järgmine peatus oli Uluru aborigeeni kultuuri keskus. See mulle juba meeldis, kuigi jah, jälle ei olnud seal piisavalt aega ringi vaadata ja lugeda.
Ja oligi aeg minna Ulurut (maailma suuruselt teine, kuid ilmselt kuulsaim monoliit) uurima. Kuna tegemist on pühapaigaga, siis kaasnes iga kivinuki ja auguga ka oma lugu ja traditsioonide tutvustus. Giidid olid ses osas väga pädevad. Igatahes väga huvitav oli. Suurem osa kalju avastamisest toimus siiski bussis konditsioneeri all pead jahutades ehk sõitsime ringi ja vaatasime aknast välja. Õhtul viidi meid kohta, kus saime vahuveini ja mõnusat õhtusööki nautides jälgida ka samaaegselt Uluru värvidemängu päikeseloojangus.

Järgmine päev algas samuti varavalges, padjanäoga ja kõnevõimetuna, kuna olime magamata ja eelmisest päevast alles väsinud. Võtsime ette retke King´ s kanjonisse. Meid ootas ees 7-kilomeetrine matk mägedes keset lõõskavat päikest. Alguses pisut hirmutas, kuid kogu matk andis niipalju adrenaliini ja energiat, et nautisime iga turnimist ja vaadet. Meil oli õnnekombel ka imeväike punt ja ülikihvt giid. Üks mõnusamaid hetki oli, kui me saime ujuda kanjoni keskel olevas eraldatud ja eksootilises veesilmas. Mõnus jahutus, kui 37-kraadine kuumus ähvardab ajud ära grillida. Igatahes peale matka olime Merliga sillas, küll jube väsinud, aga väga väga rahul. Saime, mida tahtsime ja rohkemgi: mägesid ja midagi, mida Eestis ei saa. Super-super oli!!

 

 

 

Leia pildilt jänes!

Kokkuvõtvalt võin öelda, et jäin reisidega üliülirahule! Võib-olla pakkus King´s kanjon hingele pisut rohkemgi, kuid sellegipoolest Punane Süda väärib oma kuulsust. Ahjaa sellist kõrbe nagu tavaline eestlane ette kujutab, et igal pool on liivaväli, seal ei olnudki. Igal pool kasvas madal taimestik, kuid jah, liiv oli sama roostepunane, kui piltidel. Ja lisaks nägime me ka oma esimest eluslooduses olevat dingot!!
   
Ja olemegi tagasi Adelaide´is! Süda on rahul, linnuke kirjas ja nüüd võib edasisi seiklusi planeerima hakata.

Järgmise sulejooksuni!