Naer läbi pisarate ehk teekond Perthi, II osa

Uni oli magus ja hirm hommiku ees suur, kuna me pidime edasi liikuma, aga meil polnud õrna aimugi, kuidas. Seega ärkasime varakult, et motelli pererahvaga hommikuteed juua. Tee joodud, numbrimärgid maha keeratud, auto surnuaeda pandud, seljakotid seljas ja asusime maantee äärde hääletama. Väike kõrvalepõige vahemaadest. Esimese suurema linna Geraldtonini ca 300 km ja Perthi ca 720 km. Ühesõnaga hommikul kell kaheksa seisime me juba tee ääres pöidlad püsti ja pisut rõvedavõitu kärbsevõrgud peas. Poole kümnest otsustasime strateegiat muuta ja lahku lüüa. Priit jäi tee äärde ja meie Merliga läksime bensukasse. Ei läinud kaua, kui kohtasime sobivat sihtmärki, vanem üksik itaalia päritolu meesterahvas korraliku piisavalt suure autoga. Seega, mis siis ikka. Läksime juurde, tegime juttu ja saimegi kõik kolmekesi auto peale. Teel selgus, et tegemist on toreda inimesega, kellega jõudsimegi õnnelikult Geraldtoni.

Seega, kaotasime Arabella, aga tänu sellele oleme kohtunud väga toredate ja lahkete inimestega, mis paneb taaskord endalt küsima, miks me ei kohta Eestis nii palju avatud ja sõbralikke inimesi, kes on lahked ja ulatavad abivajajaile koheselt käe? Muide Geraldtoni jõudes tuli meie juurde Lõuna-Aafrika päritolu mees, keda huvitas meie päritolu ja reisimine. Uskuge, me hakkasime tänavapildis silma- hiiglaslikud seljakotid, kuhu külge oli kinnitatud kõikvõimalikud magamistarbed, tipnedes minu erkpunase padjaga. Niisiis vantsisime mööda linna, otsides magamiskohta, kui meie kõrval peatas kinni taksojuht, kes pakkus tasuta küüti, kuna ta oli meid juba enne näinud ja tahtis meid lihtsalt aidata. Kas Tallinnas võiks sellist asja kunagi juhtuda? Julgen kahelda.

 Kunsti Geraldtoni tänavalt

Aga teekonnast edasi. Hommikul läksime oma kompsudega bussi peale, mis peale 7 ja poole tunnist sõitu tõi meid Perthi. Bussis istudes oli tunne, justkui oleksin kusagil Lääne-Austraalia vesterni filmis. Maastik oli vapustav, nagu McLeod´i tütardes, muusika ja filmid teemasse ja pisikesed asulad tekitasid tunde, justkui oleks ajas tagasi rännanud. Kujutasime juba ette, kuidas bussiuste avanedes astuvad sealt välja teksades ja saabastes jalad, peas päikeseprillid ning soe tuul sasimas juukseid. No nagu filmis, teate küll! Kuid selle asemel komberdasid bussist välja ägisevad, valusate jalgade ja katkiste varbavahe-plätudega „vigased pruudid“. Meist 50 aastat vanem daam jõudis ka kiiremisi bussist välja kui meie. Aga igatahes jõudsime õnnelikult Perthi, kuhu jääme nädalakeseks peatuma ja saadame ka vana-aasta ära. Niisiis õnnelik lõpp!!

Vabandan ka kõigi ees, kes minult jõulusõnumit ei saanud. Teadmata, et satun kohta, kus puudub telefonilevi, rääkimata kõigest muust, ei osanud ma ka varem tervitusi teele panna. Siiski südames mõtlesin ma kõigi mulle kallite inimeste peale! Loodan, et teil olid Eestis, vaatamata koledale ilmale, siiski ilusad jõulupühad!

Head vana-aasta lõppu ja peatse sulejooksuni!

Naer läbi pisarate, I osa

Meie seiklused on nüüdseks sisse saanud õige hoo. Teel Shark Baysse tegime oma esimese peatuse Hamelin Pooli lähedal. Otsides videvikus telkimisvõimalust, olime justkui sattunud õudusfilmi, kus tuul ulgus, väravad kääksusid, uste taga vedelesid farmitööliste saapad ja elektripüstolid. Mõnes aknas tundus põlevat tuli, kuid hääli ega liikumist polnud kusagil. Ilmselt oli tegemist karjaajajatega. Meie aga suutsime juba ette kujutada, kuidas verise põlle ja kirvega poolaborigeenist mees küsib karuse kärinaga, kas me vajame öömaja. „Ilmselt mitte!“ Sinna me ööseks ei jäänud, kuid... ma nägin esimest korda elusat (!) kängurut.

Oma telgi panime püsti mõned kilomeetrid eemal Hamelini Telegraf Stationi karavanpargis. Korralik koht, saime süüa ja magada (niivõrd-kuivõrd). Järgmisel päeval külastasime stromatoliite (maailma vanimad elusorganismid)- guugeldage kindlasti! Ja taaskord nägime kängurut, seekord isegi kahte, kes mõnulesid meist vaid mõnisada meetrit eemal puu all.

 

Eagle Bluff

Edasi viis meie tee meid Denhami- imearmas suvituskuurort türkiissinise mere ja põnevate mereelukatega. Peatusime karavanpargis nimega Blue Dolphin (Sinine Delfiin). Hommikul poole seitsmest startisime Monkey Miasse, et delfiinidega tutvust teha. Monkey Mia on niisiis koht, kus delfiinid tulevad randa ja neid toidetakse seal. Turistid käivad seda protseduuri rannas vaatamas ja kui mõnel väljavalitul veab, saab temagi delfiinile mõne kala poetada. Pika ootamise peale need imelised olevused saabusidki, ühel kaasas ka poeg. Rahvas ahhetas ja pildistas ning ootamine tasus end ära. Hiljem tutvusime kohaliku väljapanekuga delfiinide elu kohta, sõime hommikust ja asusime taas teele, et jõuda Shark Bay Oceanic Park´i (ookeaniparki). Reklaamid olid võimsad ja ootused kõrged ning seekord pean tunnistama, et me pettusime pisut, kuna 17 dollari eest saime ikka väga väga vähe ja pargist oli asi liiga kaugel. Isegi haid olid sama väiksed kui need, keda Coral Bay´s kohtasime. Jah, vannides olid ilusad kalad, mõni surnud mureen (Google!!!!!) ja pooliku jalaga merikilpkonn, aga üldpilt oli lahja. Niisiis läksime tagasi Denhamisse, kus külastasime kohalikku surnuaeda ja nägime emu. Ülejäänud jõululaupäev möödus ookeani ääres lesides. Õhtul keetsime tatart, sõime paprikaid (Zelko pani meile kastiga kaasa), jõime veini ja vaatasime telgis jõuluõudukat.

25. detsember- elu meeldejäävaimad jõulud!

Tõusime hommikul varakult, sõime kõhud täis ja lahkusime Denhamist. Teel nautisime imeilusaid ookeanivaateid ja külastasime Shell´i ja Nanga Beachi. Esimene on kuulus seetõttu, et rannaliiva asemel on kaldale uhutud merekarbid, mis on aastatuhandete jooksul moodustanud võimsad luited. Kusjuures Hamelinis oli ka karjäär, kus kaevandati merekarpidest moodustunud niiöelda kivimit, millest on ehitatud ka üks Denhami anglikaani kirikuid. Ülikihvt!

Sõit jätkus ja võtsime suuna Kalbarrisse, kuhu me ei jõudnudki, kuna meie auto ütles teel üles. Ühel hetkel istusimegi keset pärapõrgut, ligi 40-kraadises kuumas ja jahutasime sidurit. Esimest korda läks veel õnneks ja me saime peale pikka ootamist omal käel tagasi bensujaama sõidetud (ca 10 kilomeetrit tagasi). Muide siin Lääne-Austraalias on asustatud punktide vahel sadu kilomeetreid tühermaad ja ka meie järgmine lähim roadhouse (bensukas-magala) oli 150 kilomeetri kaugusel. Billabongi Roadhousis jahutasime taas autot, kuulasime targemate nõuandeid ja peale lühikest proovisõitu tundus kõik justkui korras olevat. Aga me eksisime! Alustasime uuesti reisi, kui peagi lakkas sidur taas töötamast ja jäime tee äärde. Ja ilma, et me oleksime kelleltki abi palunud, peatas üks auto ning meid viidi sleppis Billabongi tagasi. Sleppis sõites lõhuti ära ka pidurid ja kõige tipuks lõhkes meil bensukas autost väljudest suure pauguga ka esirehv. Arabella tossas justkui märgiks, et nüüd on kõik. Ja tal oli õigus. Kuna olid jõulud, polnud ükski remonditöökoda avatud ning meile anti mõista, et siduriparanduse eest saame osta juba uue auto. Seega istusime nõutuna ja õnnetuna maha, peas pummeldamas vaid küsimus „Mis nüüd edasi saab?“. Kui tee ääres kärbseid peletades pakkus olukord meile palju nalja, siis nüüd hakkas klimp vaikselt juba kurku tekkima. Otsustasime kõrval motellis toa võtta ja pead selgeks saada lootes, et uus päev on targem. Ühel hetkel aga jõudis kõik kolinaga kohale. Me olime autost, oma suurimast luksusest ilma. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid nagu näiteks, et see oli kättemaks selle eest, et me hommikul hääletavat Danieli (tuttav Carnarvonist) peale ei võtnud. Meil oli auto nii puupüsti asju täis, et isegi üksi oli taga kitsas istuda ja niisiis me jätsimegi Danieli keset tühermaad hääletama. See painab muidugi meie südametunnistust siiani, kuna ilm oli ropp-palav ja tollel päeval ei olnud üldse liiklust. Üks mõte, mis on õhus olnud, on ka see, et auto kaotus on meile õppetunniks, et elus ei ole olulised ASJAD. Arutasime Merliga, et alates Austraaliasse saabumisest, on meie teel pidevalt mingid märgid, mida me Eestis olles pole kunagi niimoodi märganud. Kas tõesti on Eesti-elu nii kiire, et me ei oska/ taha näha meie ümber olevaid märke, millest me võiksime õppida?

Igatahes motellitoas lakke vahtides ja vastuseid otsides jõudsime järeldusele, et meie reis jätkub autota, mis tähendas, et „asjadest“ tuli loobuma hakata, kuna selga mahub ju ainult üks kott! Seega viskasime autost lademetes oma kogunenud tavaari minema ja suundusime oma seljakotte lahti pakkima. Ja siis ma murdusin... visates ära oma kaamera, mis küll enam ei töötanud, tulid esimesed pisarad ja mõistsin, et tegelikult on oma „asjadest“ ikka väga kahju. Aga prügikasti mu asjad läksid ja seljakott muutus hulga kergemaks. Võrdluseks viskas Merli ära oma 900-kroonised kõrvaklapid, mis olid vaid aasta vanad, kuid võtsid kotis palju ruumi. Olgu õnnelik see inimene, kes kunagi selle prügikasti avab! Aga kotid said pakitud, vajalikud asjad jäid alles ja tegelikult, mis kõige olulisem, me ise oleme ju terved ja koos!!!

Edasi suundusime oma toidukasti ja digiboxiga motelli omanike juurde, et need neile kinkida, sest ära ei tahtnud päris ka visata ja kaasa ju ei saanud võtta. Ja siis murdus Merli...juhataja küsis, et mida me õhtuks sööme ja kui ma vastasin, et nuudleid, hakkas Merli nutma ja jooksis toast välja. Juhataja oli hämmingus, et mis lahti on, aga Priit selgitas, et emotsioonid on laes. Mina hakkasin ka pillima ja läksin Merlile vetsupaberiga järgi. Igatahes kogu „pilli-saaga“ lõppes sellega, et juhataja kutsus meid jõulu-õhtusöögile koos oma naise ja sõpradega. Tasuta loomulikult. Tundsime end kui kodutud (auto oli ju meie kodu!). Jõulusöök oli vapustav: kalkun, sink, salatid, juurikad, ahjukartul, Pavlova kook, puuviljad, vein jne. Ühesõnaga rikkalik. Ja siis me seal istusime, alandlikud, silmad märjad ja nautisime iga ampsu. Juhataja ei julgenud palju küsida, kuna kartis, et Merli hakkab jälle nutma. Lõppkokkuvõttes oli meil imeilus jõuluõhtu koos toredate inimeste ja hea söögiga. Nagu päris!

Carnarvon´s Dream ehk Elu nagu filmis

Päev, mil reisikotid autosse rändavad on niisiis kätte jõudnud, seega on aeg võtta otsad kokku ja panna üks suur ning särav punkt siinsele Carnarvoni Unistusele.

 Lund ju ei ole!!!

Mida me siis vahepeal teinud oleme?

Alustame sellest, et käisime Merliga viinamarjaistanduses tööl, küll vaid tunnike, aga ikkagi. Nick ja Marcod võtsid meid ühel pühapäeval tööle kaasa. Niisiis läksid kaks mimmut varbavahe-plätudega „tööd“ tegema. Ülemuse Andrew nägu meid nähes just särama ei löönud, aga sõimata ka ei saanud. Hüppasime siis traktorite peale, tegime asjalikku nägu ja läksime istandust vallutama. Asjatasime kastide, kaalude ja trolley´dega (kärud) ja panime need järgmiseks päevaks korjajatele valmis. Ja parapparapparaaaa.......  sõitsime ise traktoritega koju tagasi. Nick ja Marco panid meid lenksu ja igaks juhuks jäid taha käru peale turvama. Pabistasime hirmsasti, kui Andrew´ga kohtusime, kuid parkisime traksid ilusasti ära ja püüdsime „viielised“ olla. Õnneks poisid sõimata ei saanud ja Andrew suhtleb meiega endiselt.

Veel tegime oma esimese patu ära ja käisime öösel arbuusiraksus. Enam ei lähe, sest kui vahele peaks jääma, siis arbuusidega ära küll joosta ei jõua. Tegelikult meil puuvilju siin jätkub ja praegu jagavad farmerid arbuuse lahkelt laiali, seega meie „röövretkel“ otsest vajadust ei olnud, pigem adrenaliin ja palju nalja.

Tööl on olnud suur koristamislaine ja paar päeva nägime Merliga välja nagu tolmuahvid. Zelko ütles, et oleme nagu aborigeenid. Nüüdseks on aga enamik põlde üles võetud ja põhimõtteliselt on tööd ka lõpetatud. Suurim õppetund- ka kõblaga on võimalik võsa raiuda!!!!

 Kilede koristamise päev!

Eelmisel laupäeval oli meil Borichite juures niiöelda jõulupidu. Varem pole meil nendega nii toredat olemist olnud. Suurepärane pidulik õhtusöök, palju nalja ja igasugu põnevaid teemasid. Tegime Zelkole ja Ruzicale ka jõulukingi: pudel Vana Tallinnat, Eesti lipuga võinuga, kaks martsipanist lepatriinut ja rahvusmustrilised sokid. Samuti panime paki sisse ka oma erilise jõulukaardi! Lahkudes olid eriti soe ja hea tunne. Meil on tõesti nendega väga väga vedanud!

Ja siis... jõudsime poole kümne ajal koju tagasi ja meid ootas ees suur üllatuspidu majarahva poolt. Kuna meil on selle nädalaga lahkumas viis „pereliiget“, siis korraldasid teised meile vägeva ärasaatmispeo. Nagu filmis, ausalt! Rahvast oli mingil hetkel ilmselt kusagil 40 kanti ja pooli me isegi ei teadnud. Süüa oli lademetes, nalja palju ja eriti ägedad olid ühistantsud. Järgmisel hommikul (või siis pigem õhtul) oli ikka veel emotsioon laes. „ÄÄGEEEE!!!!!“

Pühapäeval käisime Merliga kinos „Fooloose“´i vaatamas. Need, kes jumaldavad tantsimist nagu meie, soovitame kindlasti kunagi see film ära vaadata. Megahea! Energialaks oli nii suur, et kui koju tulime, panime Merliga sokid jalga (keerutamine on libedam), tüps peale ja tegime korraliku tantsutrenni. Super!

Sellel nädalal saime veel kolm tööpäeva kirja ja eile tõmbasime ka farmis otsad kokku. Õhtul grillis Zelko meile imelisi mereande: karbid, krevetid, lõhe, marineeritud kaheksajalad jne. Suurepärane söök. No me ikka sõime ka, sest jumal seda teab, millal me jälle endale midagi sellist lubada saame. Õhtul tegime kodus ka veel sõpradega viimased pitsid ja põletasime traditsiooniliselt oma tööriided. See tunne, kui viskasin oma asjad lõkkesse, tegi seest õõnsaks. Vaadates pilti, kuidas leek sööb ära meie higist ja tolmust läbiimbunud tööriided, tegi juba pisut tõsisemaks. Kas tõesti lõpp...?

Mida on Carnarvon mulle õpetanud?

Olen selle kahe ja poole kuu jooksul saanud siin korraliku elukooli. Minu jaoks kõige olulisem on see, et olen õppinud iseend palju paremini tundma ja olgem ausad, ka armastama. Mul on olnud väga palju aega, et oma elu üle mõtiskleda. Prioriteedid on loodetavasti paika loksunud ja näen ning mõistan paljusid asju hoopis selgemalt. Siinsed kogemused on õpetanud elu nautima. Usun, et suudan siit paljut talletada ja tuua koju kaasa.

Üks, mille üle olen eriti uhke, on farmitöö kogemus. Jään ilmselt elu lõpuni mäletama oma teist päeva farmis, kui nutumaik oli suus, sest selg valutas nii hirmsasti ning soov alla anda pummeldas pidevalt peas. Kuid tahtsin teha rasket füüsilist tööd ja sain sellega hakkama, vaatamata kõikidele probleemidele, mis meil siin olid. Oleme saanud siin teha väga palju erinevaid töid ja saanud uusi kogemusi, seega tagasi tulen musklis maanaisena (huumorinurk, eksole).

Carnarvonist olen leidnud suurepäraseid uusi sõpru, kellega tahaks kindlasti veel ühendust hoida. Tean, et reisides tuleb tutvusi pidevalt juurde ja paljud vanad vajuvad unustusehõlma, kuid parimaid võiks ju südames alles hoida. Olen neilt palju õppinud ja nad on väga armsaks saanud.

Ja loomulikult Zelko ja Ruzica- imetoredad inimesed, keda tasub eeskujuks võtta. Olen eelnevalt neist palju kirjutanud ja ilmselt olete saanud juba päris selge pildi, miks nad meie jaoks nii erilised on.

 Meie Carnarvoni pere. Tagant vasakult: Katre, Merli, Aurore, Priit, Marco, Marco, han, Jaeyoung, Chanelle, Ludy; keskel: mina, Heleriin, Annika; minu ees: Vicky, Ju, Ian ja ees on Nick.

Lahkumine...

Merli ütles mulle eile armsasti, et pean mõtlema sellele, kui õnnelik inimene ma olen, et mul on sellised kogemused-mäletused-tutvused, ja mitte laskma kurbusel hinge pugeda. Jah, olen seda kõike, aga paratamatult käib ju selle reisimise juurde ka pisike pisar..

Aga, mis siis ikka, kohtumiseni Monkey Mias!!!!

(Teie kodutööks on uurida, kus selline koht asub!)

Banaanilinna tegemisi

Carnarvon on Austraalias tuntud oma banaaniistanduste poolest.

Tutvustan teile seekord meie igapäevaelu „Andrew Majas“.

Meile on nüüdseks kogunenud kaheksateist elanikku. Rahvustest on esindatud Eesti, Taiwan, Lõuna-Korea, Itaalia ja Prantsusmaa, sealhulgas eestlasi on kuus! Ehk siis esmaspäeval kolisid meile kolm uut Eesti tüdrukut: Heleriin, Katre ja Annika. Pikemalt ei oska neist veel rääkida, kuna pole päris pihta veel saanud, kellega tegemist on. Igatahes esimesed „üllatused“ on juba aset leidnud. Marco (kobe italiaano!) teatas, et ta polnud enne meiega kohtumist oma elus ühtegi eestlast kohanud ja nüüd on meid juba kuus. Aga elanikest edasi. Han ja Jaeyoung- väga muhedad koreakad, seltskondlikud, lahked ja muidugi imeliste kokaoskustega. Kolm Taiwani neiut (Vabandan, aga pole veel nimedele pihta saanud. Igatahes kuulsin, et üks on Bambi)- kohati hirmus lärmakad, sest samast on nad nii nunnud ja lahked. Korra kurjustasime nendega, kuna nende lärm pani kõrvad valutama, aga peale seda on paremaks läinud või oleme lihtsalt ise ära harjunud. Doris- ilmselt korealane, ka pisut lärmakavõitu, mis paneb uskuma, et see ongi Aasia kultuuri eripära. Aurore- imetore prantslanna, inglise ja prantsuse keele õpetaja, hästi sõbralik ja igati sümpaatne. Nick- prantslasest ekstremist ja sukelduja; tüdrukutel on, mida vaadata! Marcod- kaks itaallast; üks nunnum kui teine; eelistavad pikemapoolseid juukseid; jällegi panevad tüdrukute näod särama. Ian ja Ju- paar Aasiast, ei ole väga seltskondlikud ja tüdruku kuri nägu ajab meid segadusse. Muuseas Aasia inimesed saavad üldiselt siinkandis omale inglisepärased nimed, näiteks Jaeyoung on Jack jne.

 Han ja Ian kokkamas.

Meie kodu.

Peale meie kolme (Merli, mina ja Priit) töötavad teised kõik viinamarjaistanduses. Sealne töö tundub meie omast täiesti erinev. Üks põhjus on kindlasti liiga stressis ülemused, mida nad on ka ise rõhutanud. Tõesti. Arvestades, kuidas Zelko meid usaldab ja kui stabiilsed ja stressivabad on meie tööpäevad, on viinamarjaistanduse töö siin ikka väga närvesööv. Kaalusime mõni aeg tagasi, et tahaks ka mõneks ajaks viinamarju minna korjama, kuid nüüd, nähes iga päev, milliseid uusi ja kohati haiglasi muudatusi ja vallandamisi seal ette tuleb, jätame selle plaani ilmselt seekord katki võ mine sa tea. Tore oleks seniseid häid suhteid selle perega veel hoida.

Siiski pean tunnistama, et oleme Merliga vähemalt viinamarjaistanduses ära käinud, küll raksus, aga ikkagi. Tegelikult oli nii, et käisime Nickiga laupäeval (videvikus) omale grillile viinamarju toomas. Ärge muretsega, me ei käinud päris vargil, kuna Nick on niiöelda privileegidega esitööline, ja ausalt, ega me ei ole ka parimad raksus käijad, kuna iga priksu ja prõksu pärast kargas süda saapasäärde ning pimedas ei olnud seal istanduses kuigi lõbus. Siiski elamus omaette ja saime näha-maitsta ehtsaid viinamarju otse puult. Igatahes saak sai päris korralik!

 

Viimasel ajal on meie elu siin üpris rahulik olnud. Nädala sees käivad kõik tööl ja nädalavahetusel naudime kvaliteetaega. Viimased paar laupäeva oleme grillinud kala. Ja uskuge, siinsed kalad on ikka KALAD, mitte nälginud Eesti silgud. Mul ei ole muidugi silgu vastu midagi. Kodust saadetud kalakonservid on meil kui püha toit, mille iga ampsu mälutakse hoolega ja kiidetakse takka. Aga jah, siinsest kalast saavad ka 26 inimest korraga söönuks. Grilli jätkuks jagub meil ka tantsu.

Eelmisel nädalavahetusel oli meil taas suur grilli-söögipidu. Koreakas Han möllas pool päeva köögis ja vaaritas õhtuks tervele armeele toitu. Kusjuures seekord oli spetsiaalselt meile tehtud vähevürtsikas toit, mis viis keele alla. Lisaks olid laual salatid, krevetid, spagetid, koogid, jäätised ja veel üht-teist (ega kuivalt ju ka ei söö!). Kõik söid ja mõmisesid mõnust. Tõesti, toit oli vapustav. Eriti tore oli see, et pika laua taga istusid pea kõik meie Maja rahvast, vaid kaks oli puudu ja uued Eesti tüdrukud hoidsid pisut madalamat profiili. Söögile järgnes loomulikult tants, mis võttis seekord päris hullud tuurid üles ja kus ilmusid välja avastamata talendid. Hani ja Nicki breik ning muud kaelamurdvad poognad panid tüdrukud ikka kooris kiljuma. Pole kunagi näinud neid tantsimas ja nüüd jäi suu neid vaadates päris ammuli. Vägev!

Ühel eelneval laupäeval käisime Merliga turisti mängimas. Sõitsime ümbruskonnas ringi ning tegime pilte. Ega iga päev ei näe, kuidas banaan puu otsas kasvab ja mangod valmivad. Lisaks oleme külastanud kohalikke turismiatraktsioone nagu 1-mile Jetty (1 miili pikkune muul) ja transpordimuuseum.

 Gascoyne´i jõe org. 

Jõgi on praegu kokku kuivanud, kuid üleujutuste perioodil on kõik ümbruskaudsed alad veel all.

 Nicki osales roosterallil.

Leidsin uue töö!

Veel huvitavamaid fakte:

• Meil on korralik põllumehe päevitus ehk me neegristume.
• Kaal on vist katki, kuna number tablool pidevalt kasvab.
• Piima säilimisaeg on 3 nädalat. Eelmisel nädalal ostetud tavalise juustu parim enne on 17. juuni 2012 (!).
• Koreakad peavad meie toitumisharjumusi veidrateks- kartulipuder, kapsahautis, kotletid jne. Kuid meie ei mõista, kui kaua on võimalik riisi süüa.
• Paar nädalat tagasi oli kuumalaine- õhutemperatuur küündis 40-ni. Põllul oleks tahtnud leili visata!
• Tekkinud on ämblikuhirm. Tšillisid korjates pidime võitlema tihkete ja kleepuvate ämblikuvõrkudega ning poole peopesa suuruste ämblikega.
• Merli sai ämbliku käest hammustada. See ämblik ei olnud ilmselt mürgine.
• Nägime põllul Austraalia rebast- laipa. Meil ei vea nende loomadega siin üldse.
• Täna nägime põllul ka oma esimest madu, seekord vägagi elus. Zelko väitis, et see ei tapa, kuid pisut halvatuks võid jääda küll. Hea lohutus.
• Raske füüsilise tööpäeva korvavad kompud sixpackiga (kõhulihased) poisid meie majas. Silm saab välja puhata.

Järgmiste uudisteni!