Päev, mil reisikotid autosse rändavad on niisiis kätte jõudnud, seega on aeg võtta otsad kokku ja panna üks suur ning särav punkt siinsele Carnarvoni Unistusele.
Lund ju ei ole!!!
Mida me siis vahepeal teinud oleme?
Alustame sellest, et käisime Merliga viinamarjaistanduses tööl, küll vaid tunnike, aga ikkagi. Nick ja Marcod võtsid meid ühel pühapäeval tööle kaasa. Niisiis läksid kaks mimmut varbavahe-plätudega „tööd“ tegema. Ülemuse Andrew nägu meid nähes just särama ei löönud, aga sõimata ka ei saanud. Hüppasime siis traktorite peale, tegime asjalikku nägu ja läksime istandust vallutama. Asjatasime kastide, kaalude ja trolley´dega (kärud) ja panime need järgmiseks päevaks korjajatele valmis. Ja parapparapparaaaa....... sõitsime ise traktoritega koju tagasi. Nick ja Marco panid meid lenksu ja igaks juhuks jäid taha käru peale turvama. Pabistasime hirmsasti, kui Andrew´ga kohtusime, kuid parkisime traksid ilusasti ära ja püüdsime „viielised“ olla. Õnneks poisid sõimata ei saanud ja Andrew suhtleb meiega endiselt.
Veel tegime oma esimese patu ära ja käisime öösel arbuusiraksus. Enam ei lähe, sest kui vahele peaks jääma, siis arbuusidega ära küll joosta ei jõua. Tegelikult meil puuvilju siin jätkub ja praegu jagavad farmerid arbuuse lahkelt laiali, seega meie „röövretkel“ otsest vajadust ei olnud, pigem adrenaliin ja palju nalja.
Tööl on olnud suur koristamislaine ja paar päeva nägime Merliga välja nagu tolmuahvid. Zelko ütles, et oleme nagu aborigeenid. Nüüdseks on aga enamik põlde üles võetud ja põhimõtteliselt on tööd ka lõpetatud. Suurim õppetund- ka kõblaga on võimalik võsa raiuda!!!!
Kilede koristamise päev!
Eelmisel laupäeval oli meil Borichite juures niiöelda jõulupidu. Varem pole meil nendega nii toredat olemist olnud. Suurepärane pidulik õhtusöök, palju nalja ja igasugu põnevaid teemasid. Tegime Zelkole ja Ruzicale ka jõulukingi: pudel Vana Tallinnat, Eesti lipuga võinuga, kaks martsipanist lepatriinut ja rahvusmustrilised sokid. Samuti panime paki sisse ka oma erilise jõulukaardi! Lahkudes olid eriti soe ja hea tunne. Meil on tõesti nendega väga väga vedanud!
Ja siis... jõudsime poole kümne ajal koju tagasi ja meid ootas ees suur üllatuspidu majarahva poolt. Kuna meil on selle nädalaga lahkumas viis „pereliiget“, siis korraldasid teised meile vägeva ärasaatmispeo. Nagu filmis, ausalt! Rahvast oli mingil hetkel ilmselt kusagil 40 kanti ja pooli me isegi ei teadnud. Süüa oli lademetes, nalja palju ja eriti ägedad olid ühistantsud. Järgmisel hommikul (või siis pigem õhtul) oli ikka veel emotsioon laes. „ÄÄGEEEE!!!!!“
Pühapäeval käisime Merliga kinos „Fooloose“´i vaatamas. Need, kes jumaldavad tantsimist nagu meie, soovitame kindlasti kunagi see film ära vaadata. Megahea! Energialaks oli nii suur, et kui koju tulime, panime Merliga sokid jalga (keerutamine on libedam), tüps peale ja tegime korraliku tantsutrenni. Super!
Sellel nädalal saime veel kolm tööpäeva kirja ja eile tõmbasime ka farmis otsad kokku. Õhtul grillis Zelko meile imelisi mereande: karbid, krevetid, lõhe, marineeritud kaheksajalad jne. Suurepärane söök. No me ikka sõime ka, sest jumal seda teab, millal me jälle endale midagi sellist lubada saame. Õhtul tegime kodus ka veel sõpradega viimased pitsid ja põletasime traditsiooniliselt oma tööriided. See tunne, kui viskasin oma asjad lõkkesse, tegi seest õõnsaks. Vaadates pilti, kuidas leek sööb ära meie higist ja tolmust läbiimbunud tööriided, tegi juba pisut tõsisemaks. Kas tõesti lõpp...?
Mida on Carnarvon mulle õpetanud?
Olen selle kahe ja poole kuu jooksul saanud siin korraliku elukooli. Minu jaoks kõige olulisem on see, et olen õppinud iseend palju paremini tundma ja olgem ausad, ka armastama. Mul on olnud väga palju aega, et oma elu üle mõtiskleda. Prioriteedid on loodetavasti paika loksunud ja näen ning mõistan paljusid asju hoopis selgemalt. Siinsed kogemused on õpetanud elu nautima. Usun, et suudan siit paljut talletada ja tuua koju kaasa.
Üks, mille üle olen eriti uhke, on farmitöö kogemus. Jään ilmselt elu lõpuni mäletama oma teist päeva farmis, kui nutumaik oli suus, sest selg valutas nii hirmsasti ning soov alla anda pummeldas pidevalt peas. Kuid tahtsin teha rasket füüsilist tööd ja sain sellega hakkama, vaatamata kõikidele probleemidele, mis meil siin olid. Oleme saanud siin teha väga palju erinevaid töid ja saanud uusi kogemusi, seega tagasi tulen musklis maanaisena (huumorinurk, eksole).
Carnarvonist olen leidnud suurepäraseid uusi sõpru, kellega tahaks kindlasti veel ühendust hoida. Tean, et reisides tuleb tutvusi pidevalt juurde ja paljud vanad vajuvad unustusehõlma, kuid parimaid võiks ju südames alles hoida. Olen neilt palju õppinud ja nad on väga armsaks saanud.
Ja loomulikult Zelko ja Ruzica- imetoredad inimesed, keda tasub eeskujuks võtta. Olen eelnevalt neist palju kirjutanud ja ilmselt olete saanud juba päris selge pildi, miks nad meie jaoks nii erilised on.
Meie Carnarvoni pere. Tagant vasakult: Katre, Merli, Aurore, Priit, Marco, Marco, han, Jaeyoung, Chanelle, Ludy; keskel: mina, Heleriin, Annika; minu ees: Vicky, Ju, Ian ja ees on Nick.
Lahkumine...
Merli ütles mulle eile armsasti, et pean mõtlema sellele, kui õnnelik inimene ma olen, et mul on sellised kogemused-mäletused-tutvused, ja mitte laskma kurbusel hinge pugeda. Jah, olen seda kõike, aga paratamatult käib ju selle reisimise juurde ka pisike pisar..
Aga, mis siis ikka, kohtumiseni Monkey Mias!!!!
(Teie kodutööks on uurida, kus selline koht asub!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar