Banaanilinna tegemisi

Carnarvon on Austraalias tuntud oma banaaniistanduste poolest.

Tutvustan teile seekord meie igapäevaelu „Andrew Majas“.

Meile on nüüdseks kogunenud kaheksateist elanikku. Rahvustest on esindatud Eesti, Taiwan, Lõuna-Korea, Itaalia ja Prantsusmaa, sealhulgas eestlasi on kuus! Ehk siis esmaspäeval kolisid meile kolm uut Eesti tüdrukut: Heleriin, Katre ja Annika. Pikemalt ei oska neist veel rääkida, kuna pole päris pihta veel saanud, kellega tegemist on. Igatahes esimesed „üllatused“ on juba aset leidnud. Marco (kobe italiaano!) teatas, et ta polnud enne meiega kohtumist oma elus ühtegi eestlast kohanud ja nüüd on meid juba kuus. Aga elanikest edasi. Han ja Jaeyoung- väga muhedad koreakad, seltskondlikud, lahked ja muidugi imeliste kokaoskustega. Kolm Taiwani neiut (Vabandan, aga pole veel nimedele pihta saanud. Igatahes kuulsin, et üks on Bambi)- kohati hirmus lärmakad, sest samast on nad nii nunnud ja lahked. Korra kurjustasime nendega, kuna nende lärm pani kõrvad valutama, aga peale seda on paremaks läinud või oleme lihtsalt ise ära harjunud. Doris- ilmselt korealane, ka pisut lärmakavõitu, mis paneb uskuma, et see ongi Aasia kultuuri eripära. Aurore- imetore prantslanna, inglise ja prantsuse keele õpetaja, hästi sõbralik ja igati sümpaatne. Nick- prantslasest ekstremist ja sukelduja; tüdrukutel on, mida vaadata! Marcod- kaks itaallast; üks nunnum kui teine; eelistavad pikemapoolseid juukseid; jällegi panevad tüdrukute näod särama. Ian ja Ju- paar Aasiast, ei ole väga seltskondlikud ja tüdruku kuri nägu ajab meid segadusse. Muuseas Aasia inimesed saavad üldiselt siinkandis omale inglisepärased nimed, näiteks Jaeyoung on Jack jne.

 Han ja Ian kokkamas.

Meie kodu.

Peale meie kolme (Merli, mina ja Priit) töötavad teised kõik viinamarjaistanduses. Sealne töö tundub meie omast täiesti erinev. Üks põhjus on kindlasti liiga stressis ülemused, mida nad on ka ise rõhutanud. Tõesti. Arvestades, kuidas Zelko meid usaldab ja kui stabiilsed ja stressivabad on meie tööpäevad, on viinamarjaistanduse töö siin ikka väga närvesööv. Kaalusime mõni aeg tagasi, et tahaks ka mõneks ajaks viinamarju minna korjama, kuid nüüd, nähes iga päev, milliseid uusi ja kohati haiglasi muudatusi ja vallandamisi seal ette tuleb, jätame selle plaani ilmselt seekord katki võ mine sa tea. Tore oleks seniseid häid suhteid selle perega veel hoida.

Siiski pean tunnistama, et oleme Merliga vähemalt viinamarjaistanduses ära käinud, küll raksus, aga ikkagi. Tegelikult oli nii, et käisime Nickiga laupäeval (videvikus) omale grillile viinamarju toomas. Ärge muretsega, me ei käinud päris vargil, kuna Nick on niiöelda privileegidega esitööline, ja ausalt, ega me ei ole ka parimad raksus käijad, kuna iga priksu ja prõksu pärast kargas süda saapasäärde ning pimedas ei olnud seal istanduses kuigi lõbus. Siiski elamus omaette ja saime näha-maitsta ehtsaid viinamarju otse puult. Igatahes saak sai päris korralik!

 

Viimasel ajal on meie elu siin üpris rahulik olnud. Nädala sees käivad kõik tööl ja nädalavahetusel naudime kvaliteetaega. Viimased paar laupäeva oleme grillinud kala. Ja uskuge, siinsed kalad on ikka KALAD, mitte nälginud Eesti silgud. Mul ei ole muidugi silgu vastu midagi. Kodust saadetud kalakonservid on meil kui püha toit, mille iga ampsu mälutakse hoolega ja kiidetakse takka. Aga jah, siinsest kalast saavad ka 26 inimest korraga söönuks. Grilli jätkuks jagub meil ka tantsu.

Eelmisel nädalavahetusel oli meil taas suur grilli-söögipidu. Koreakas Han möllas pool päeva köögis ja vaaritas õhtuks tervele armeele toitu. Kusjuures seekord oli spetsiaalselt meile tehtud vähevürtsikas toit, mis viis keele alla. Lisaks olid laual salatid, krevetid, spagetid, koogid, jäätised ja veel üht-teist (ega kuivalt ju ka ei söö!). Kõik söid ja mõmisesid mõnust. Tõesti, toit oli vapustav. Eriti tore oli see, et pika laua taga istusid pea kõik meie Maja rahvast, vaid kaks oli puudu ja uued Eesti tüdrukud hoidsid pisut madalamat profiili. Söögile järgnes loomulikult tants, mis võttis seekord päris hullud tuurid üles ja kus ilmusid välja avastamata talendid. Hani ja Nicki breik ning muud kaelamurdvad poognad panid tüdrukud ikka kooris kiljuma. Pole kunagi näinud neid tantsimas ja nüüd jäi suu neid vaadates päris ammuli. Vägev!

Ühel eelneval laupäeval käisime Merliga turisti mängimas. Sõitsime ümbruskonnas ringi ning tegime pilte. Ega iga päev ei näe, kuidas banaan puu otsas kasvab ja mangod valmivad. Lisaks oleme külastanud kohalikke turismiatraktsioone nagu 1-mile Jetty (1 miili pikkune muul) ja transpordimuuseum.

 Gascoyne´i jõe org. 

Jõgi on praegu kokku kuivanud, kuid üleujutuste perioodil on kõik ümbruskaudsed alad veel all.

 Nicki osales roosterallil.

Leidsin uue töö!

Veel huvitavamaid fakte:

• Meil on korralik põllumehe päevitus ehk me neegristume.
• Kaal on vist katki, kuna number tablool pidevalt kasvab.
• Piima säilimisaeg on 3 nädalat. Eelmisel nädalal ostetud tavalise juustu parim enne on 17. juuni 2012 (!).
• Koreakad peavad meie toitumisharjumusi veidrateks- kartulipuder, kapsahautis, kotletid jne. Kuid meie ei mõista, kui kaua on võimalik riisi süüa.
• Paar nädalat tagasi oli kuumalaine- õhutemperatuur küündis 40-ni. Põllul oleks tahtnud leili visata!
• Tekkinud on ämblikuhirm. Tšillisid korjates pidime võitlema tihkete ja kleepuvate ämblikuvõrkudega ning poole peopesa suuruste ämblikega.
• Merli sai ämbliku käest hammustada. See ämblik ei olnud ilmselt mürgine.
• Nägime põllul Austraalia rebast- laipa. Meil ei vea nende loomadega siin üldse.
• Täna nägime põllul ka oma esimest madu, seekord vägagi elus. Zelko väitis, et see ei tapa, kuid pisut halvatuks võid jääda küll. Hea lohutus.
• Raske füüsilise tööpäeva korvavad kompud sixpackiga (kõhulihased) poisid meie majas. Silm saab välja puhata.

Järgmiste uudisteni!