Seedeprobleemid, märjad trussikud ja abieluettepanek

Peale viimast sissekannet on taas nii mõndagi korda saadetud. Päev peale Emmeti ärasaatmist, otsustasime minna randa grillima. Seadsime pühapäeva õhtul autoninad linna poole, laadisime pagasi toitu täis ja suundusime Pelican Pointi randa. Tegelikult on Austraalias igasuguse tule tegemise kohta väga karmid reeglid, kuid otsustasime riskida ja sättisime end luidete vahele mõnusasti istuma. Tule tegemisega ootasime siiski päikeseloojanguni, kuni tuul vaibuma hakkas. Muide sellist videviku aega siin väga ei eksisteeri nagu Eestis. Kui päike loojub, on hetkega kottpime. Seega pean tunnistama, et meie grillvorstid olid pigem ohtralt kõrbenud ja liivamaitsega kui vorstimaitsega. Ega pimedas ju ei näe. Aga ühe asja üle olen siiralt õnnelik. Sain ära proovida lõpuks kuulsa grilled marshmallows´si (grillitud vahukommid). See oli imemaitsev. Kõhud täis, liiv püksis ja hammaste vahel, otsustasime lõpuks koju ära minna.

Töönädal oli justkui slowmotion (aegluubis). Päevad venisid ja juba ilmusid pähe ka mõtted, et paprikate korjamine on tegelikult jube igav töö. Neljapäev tõi pisut vaheldust. Õues oli 33 kraadi sooja, tohutult lämbe ja õhk ei liikunud. Juba esimese tunniga (alustame tööd hommikul 7-st) olid riided kuni alukateni täis higistatud. Ja tõesti TÄIS, sest vetsu minnes pükse naljalt jalast ära ei saanud. Isegi silmalaud higistasid, kui see üldse võimalik on. Kui lõunapausile läksime, teatas Zelko poeg, et meile on ülejäänud päev vabaks antud. Jumal tänatud! Samas olevat siin tööd tehtud ka 45 kraadiga. Ausalt, ma ei taha teada, mis tunne see veel on.

Pühapäeva õhtul korraldasime väikese grillika. Sõime-jõime ja nautisime head seltskonda. Koreakas Jaeyoung tegi meile korea toitu. Esimene suutäis suhu pistetud ja heakskiitvalt mõmisetud, saabus karm tõehetk, kui tundsin tõelist vajadust tuletõrje järele. Asi selles, et toit oli VÄGA tšilline. Jaeyoung ütles, et see on tema jaoks alles magus ja et ta üritas küll mahedat teha, kuid minu söögitoru põlemisetunnet see ei vähendanud. Kogu grilli ja tšilli tulemus oli kaks päeva seedejamasid.

Täna kogesime esimest korraliku Austraalia vihma. Üsna mõnus oli isegi, kuna kuum keha vajas jahutust. Töölt koju jõudes nägid käed välja justkui oleks tunde vannis ligunenud.

Meie kollektiivist ka mõni sõna. Kõik on noored inimesed ja paratamatult paneb iga päev 9 tundi koosolemist arutama ka kõikvõimalike teemade üle. Seega on siiani läbi võetud ka kõige piinlikumad ja isiklikumad, aga ka kindlasti ühed erutavaimad teemad. Nalja saab palju ja samuti õpid end sootuks teisest küljest tundma. Avardame niisiis maailmapilti. Tänane huumorinurk sisaldas Hong Kongi Alanile porno olemuse selgitamist, sest vaene poiss ei teadnud, mis see on. Samuti oli avastus, et hiinlased ei oska R-tähte.

Ja veel: Jochem on sellel nädalal eriti tubli olnud ja õpib usinasti eesti keelt, mitte küll selles mõistes, mida teie arvate, aga ikkagi. Eestisse tulles saab ta pubis naisi sebida ja vajadusel jobud kuu peale saata. Ja siis, päeva lõpus, laskus pisut märg ja sopane kaabuga hollandlane ühele põlvele ja ütles: „Abiellume!“. Mida sa ikka vastata oskad, teeme ära!!!! Pulmad leiavad aset pühapäeval paprikapõllul. Priit viib mu altari ette, mina käru peal paprikaämbris õnnest õhetamas. Elu nagu filmis!

Tegelikult on aga pühapäeval tulemas õhtusöögipidu, kus eri rahvused meie tutvusringkonnas toovad kaasa põnevaid toite. Sööme-joome ja naudime ilusat elu! Samuti on varsti tulemas Halloween. Seega on taas midagi uut ja huvitavat oodata.

Bungulla pere ja kvaliteetaeg

Nädal aega Carnarvonis on läinud lennates ja me oleme siin korda saatnud juba üsna palju. Ka esimesed pisarad said eile valatud, aga sellest hiljem.

Esmaspäeval, meie esimesel vabal päeval, peale „tutvumisõhtut“ sõitsime Blowholesi. Imekaunis koht ookeani ääres, kus vesi purskub looduslikust kaljuaugust kuni 20 m kõrgusele. Ülemus andis meile kaasa snorgeldamisvarustuse ja läksimegi. 

 

Vahepealsed tööpäevad läksid ruttu. Kuumus on juba päris hull, kuid seltskond hoiab hinge sees ja paprikatega on tekkinud eriline hingeside. Jochem hoiatas, et paprikad tapavad lõpuks meie hinge ja meist saavad alkohoolikud. Eks näis! Loodetavasti peab selgroog ahvatlustele vastu.

Musklid kasvavad meil siin jõudsasti. Teeme regulaarselt trenni: tööl vastupidavus ja biitseps ning nädalavahetusel võrkpall ja lihaste üldtreening tantsupõrandal. Super. 

Aga siis Emmeti viimastest päevadest. Saime töölt vaba nädalavahetuse ja alustasime Emmeti ärasaatmist reede õhtul. Ainus konks oli selles, et pidasime pidu Emmetita, kuna ta magas kodus. Ütleme nii, et peo algus kujunes tormiseks ja isegi Bungulla pererahvas mäletas, et Emmet rääkis juba koertega. Laupäeval veetsime vaieldamatult seni parima päeva Aussis. Käisime oma pundiga üksikus Miaboolya rannas, mängisime võrku, nägime oma esimest meremadu, mille peale kõik paaniliselt veest välja jooksid, ja nautisime üksteise seltskonda. Õhtul söötis Želko (peremees) meil kõhud täis, meenutasime päeva ja Emmeti hullemaid tegemisi ning läksime taas linna tantsima. Eesti inimene on tantsulõvi. Kaks õhtut panime meie õige peo käima ja rahvas tuli tantsima (kuuldavasti muidu nendes kohtades väga ei tantsita). Vapustav. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Kallistasime-musutasime veel viimast korda Emmetit ja läksime pisarais koju. Tunned inimest vaevalt poolteist nädalat, aga jõuad selle aja peale nii ära kiinduda, et lahkudes on tunne, justkui oleks ära saatnud osa oma perest.

Bungulla farm on saanud koduseks ja tunnen, et olen hakanud siinseid inimesi pidama oma pereliikmeteks. Imetlen austraallaste oskust nautida iga päeva, võtta endale aega ja elada stressivabalt. Loodan, et suudan omandada kasvõi osakegi sellest võimest. Praegu tundub, et selline elumõte on igatahes nakkav. Süda on soe ja hing tohutult rahul. Olen õnnelik. 

 Vasakult: Alan, Emmet, peremees ja perenaine, Asko, Priit; ees: Jochem, koer Max, mina, Merli, Elina.

Tänane elamus on vaja ka veel kirja panna. Sõitsin esimest korda elus legaalselt valel pool teed. Ehk siis minu ristsed Arabellaga on nüüd siis ka kirjas. Merli tõmbles terve tee linna ja kartis, et ma sõidan kraavi. Ega jah, vägisi hoiad vasakule ja igakord pööret tehes pead jälgima, et kojamegi tööle ei paneks ja käigud on ka tagurpidi. Ehk siis Austraalia on tõesti Down Under. Mainimist väärib ka see, et kui ma autoust avama hakkasin, jäi mul ukselink pihku. Põnev.

Tervitused 36-kraadisest Aussist sügisesse Eestisse. Kui saaksin, paneksin osa sellest päikesepaistest ümbrikusse ja saadaksin teile.

Paprikad ja känguru saba

Oleme nüüdseks seadnud end sisse Carnarvoni lähistel farmis. Sõitsime Perthist siia poolteist päeva, peatusime ööbimiseks Cervanteses, kus kohtasime Kõige Kohutavamat Norskajat. Arvestades, et olime sõitmisest väga väsinud ja panustasime mõnusale unele, kujunes see öö päris hirmsaks üleelamiseks.

Ühesõnaga saime tööle, jee, ja töötame ühe horvaatialase paprikafarmis. Meie töökski on peamiselt paprikate korjamine ja kui kohatine seljalihaste „halvatus“ välja arvata, pole töö iseenesest keeruline. Huvitav, millal me paprikaid unes nägema hakkame. Farmitööl pole niisiis väga viga- päike paistab, higi voolab, papagoid lendavad ringi, töölt tagasitulles ootavad sind ees külmad õlled ja koju pannakse kaasa head ja paremat. Täna näiteks saime kaasa kohalikke banaane ja krabisid. Ja üldse, selliseid ülemusi ei leidu palju, kes sulle põllult tulles BBQ (grillika) korraldavad. Normaalne. Näha, et meist tõesti hoolitakse. Muuseas, austraallaste grillikas tähendab hunnikutes liha ja saia. Sellist salatitega mässamist ei ole üldse. Priit vähemalt saab siin korralikult süüa :-). Oli eile laua ääres nii õndsa näoga.

Seltskond on meil üsna Euroopakesklne, meie pundis on veel iiri ja hollandi kutt. Eilne esimene barjäärideületamise ja tutvumisõhtu on kindlasti midagi sellist, mida jään eluks ajaks mäletama. Õnneks oleme Eestist väga-väga kaugel :-). Huumorit jagub meil kuhjaga. Lahe!

Kohalikult loomariigist. Olen oodanud kaua, millal näen ja saan katsuda kängurut. Nüüdseks olen neid näinud- neli laipa tee ääres, ja katsunud- sõin üleeile känguru saba. Saba pidi olema delikatess. Meie ülemus oli seda keetnud ja pakkus maitsmiseks. Põhimõtteliselt nagu liiga kõvaks läinud ja pisut seisnud süldi maitse, kuid loodetavasti saan teinekord proovida muudmoodi. Põnev! Siis veel, Cervantesest Carnarvoni sõites ümbritses meid loodus nagu „McLeodi tütardes“. Nägime veel emu oma poegadega, kitsesid ja sisalikke. Muuseas, siin hiiglaslikud rohutirtsud. 

Kõige olulisem uudis muidugi on see, et meil oli esimene palgapäev. Ütleme nii, et pani näo särama, kuna teenisid kahe päevaga poole Eesti kuupalgast. 

Elu nagu filmis!

Fakte austraallaste ja Perthi ööelu kohta

Meie esimene aussi baari külastus on nüüd siis tehtud. Eile külastasime meie hosteli eesti poistega Perthis Mustangi nimelist pubi. Ja mida me siis nägime?

Perthi tänavad olid juba õhtul 9-10 ajal rahvast umbes (klubid pannakse öösel kell 1 kinni) ja enam-vähem iga pubi, baari ja klubi ukse taga lookles vähemalt 10-15 meetrised sabad. Uksel kontrollitakse külastajaid väga hoolega ja pildistatakse üles. Kui turvad ikkagi leiavad, et sa pole sobilikult riides või oled liiga palju joonud (see viimane, tuli välja, on väga subjektiivne!), siis sind sisse ei lasta. Samas, kui sisse saad, siis kohtad seal ikka igasuguseid garderoobe ja joobeastmeid. 

Silma hakkas ka hordide viisi miniseelikuid ja –kleite. Aussis kannavad tüdrukud neid riideid, mis neile meeldivad ja neid ei huvita, kuidas nad tegelikult välja näevad. Seega on „jaaniussi-efekt“ siin tavaline. Peole minnes kannavad 90% tüdrukutest minisid ja uskuge mind, need on tõesti MINID. Kusjuures, nagu enne mainisin, kannavad neid ka tõeliselt paksud. Vaatamist jagub! Muidu võib üldiselt öelda, et siinsed noored riietuvad palju julgemalt ja näitavad enam isikupära kui eesti noored. Tänavapilt on väga kirju, aga huvitav!

Aga austraallastest veel. Selle nädala jooksul, mis ma olen siin olnud, on minu tähelepanu eriti püüdnud ausside tolerantsus, empaatiavõime ja üksteisest hoolimine. Inimesed on väga sõbralikud ja see ei ole pingutatud. Intsident eile bussis: rahvas tuli bussi ja bussijuht palus neil uuesti välja minna, et ratastoolil oleks piisavalt ruumi bussi tulla ja oma kohale manööverdada. Seega rahvas rahulikult ootas, kui naine sisse sõitis, püüti tema olemist võimalikult mugavaks teha. Bussijuht veel isiklikult küsis, millises peatuses ta maha minna tahab. Võrdluseks vaatepilt talvises Tallinnas: naine lapsekäruga soovib vanakooli trollile tulla. Vähe sellest, et ta peab oma vankri ise trolli sikutama, saab ta ka kaasreisijatelt halvakspanevaid pilke a´la „mida sa siia trügid“. Samuti on aussid meelega nõus sind alati aitama ja kui nad juba sulle midagi selgitama hakkavad, siis tehakse seda ülima keskendumisega, justkui räägiks lapsega. Igal pool tänavatel ja transpordis on armsad ja naljakad meeldetuletused inimestele, kuidas käituda ja olla. Lahe! 

Austraalias olles on mulle juba selgeks saanud ka see, et aussidel on aega laialt. Neil pole kunagi kiiret ja nad naudivad elu. Seega närvilise eestlasena, võib siin alguses väga harjumatu olla. Nädalavahetusteks sõidetakse kindlasti perega linnast välja ning erinevad asutused ja poed ei ole lahti 24/h, seega pühapäeval kell 18.00 ei saa sa enam kusagilt saia ja piima. Samuti ei saanud me oma telefonikaarte aktiveerida nädalavahetusel, kuna inimesed puhkasid.

Muide enamikesse pubidesse-baaridesse ja vist suuremas osas ka klubidesse on sissepääs tasuta. Kesklinna ühistransport ja riikliku muuseumi külastus ka tasuta. Bussid on seest hästi puhtad ja sodimata, samas on seal üleval ka kaamerad. Seega asotsiaale, haisu ja matslikkust siin ei leia. Samuti korraldatakse siin vabaõhu kino, kus näidatakse värskemaid kassahitte ja ka selle eest ei pea sa midagi maksma. Lill. Samas parkimine on igal pool tasuline, isegi su oma koduukse ees!

Igatahes on Eesti ühiskonnal veel palju arenguruumi! Just hoolimise suhtes. Meil näeb veel liiga palju pingutatust ja võltsi käitumist.

Tänane päevanael oli kraater minu püksis. India püksid ei ole mõeldud hundiratta tegemiseks. Selle tulemusel käid mööda linna jalge vahel 30 cm auk! Loomulik ventilatsioon :)