neljapäev, 23. veebruar 2012

Mõisapreilid või farmiplikad?

Elanud nüüdseks viis kuud Austraalias, olen märganud, et kõik ikkagi juhtubki põhjusega ja sa hakkad nägema erinevaid märke. Nii on läinud ka meiega, et igale mõõnaperioodile järgneb alati tõus. Aga meie toimetustest lähemalt.
Port Adelaide´is tualetikülastus :)

Adelaide´is oli meie karjuvalt suureks ja plinkivaks motoks LEIDA TÖÖ !!!! Aeg-ajalt oli raske hoida pead püsti, kuna oma kogemuste ja hariduse juures pead  sa siin leppima vaid kõige madalama ametiga ja ka siis ei pruugi sa sellele veel sobiv kandidaat olla. Ehk siis lühidalt: tähtis on Austraalia töökogemus, haridus jne. Eestis omandatu ei oma mingit tähtsust. Mõnel päeval oli ikka korralik masendus peal ja tekkis mõte, et tuleks Eestisse tagasi! Aga ei, saba jalge vahel koju naasmine ei ole lahendus. Lõpuks sai Merli ühte printimisfirmasse tööle ning tänu toredatele inimestele õnnestus tal mind järgmine kord ka kaasa võtta. Merli spetsialiseerus erinevate kindustuspaberite sorteerimisele ja minust sai skänneerimismasina operaator ehk maakeeli Nupu-Mati. Järgmisel päeval tegin hüppe karjääriredelil ja omandasin lisaks köitmiskunsti saladusi. Saime kolmeks päevaks tööd, mis aitas meid palju ja ammutasime ka uusi põnevaid kogemusi.
"Otsime tööd!"
                                    

Aga kuidas siis meie lumepall veerema hakkas?
Kõik sai alguse Eesti Majast. Otsustasime ühel õhtul minna sinna Esto Pubi peole. Eriliselt soe tunne oli, kui nägime seinal Eesti kaarti, riiulitel eestikeelseid raamatuid ja saime inimestele öelda „Tere!“, kuigi see võiski olla enam-vähem kõik, mida öelda osati. Enamik Adelaide´i väliseestlastest üldiselt eesti keelt enam ei räägi, samas oli tore näha, kuidas nende silmad särama läksid, kuuldes meid omavahel jutustamas. Loomulikult tuli ära kasutada ka võimalust osta Austraalias Vana Tallinnat ja Saku Kulda.
Terve õhtu jooksul kohtasime palju toredaid inimesi, nende seas austraallasega abielus olevat Relikat ja tulevast veinimeistrit Margust. Järgmisel õhtul kutsusid Relika ja Dave meid sauna!!! Ja see oli päris saun, olenemata sellest, et kokkupandav ja e-Bayst tellitud, aga higistama ajas ja tunne oli õige! Nimelt Dave´i vanemad tellisid mini perrelisandumisel sauna. Mis siis ikka, Saku kaasa, eukalüptiviht vette ja läks saunatamiseks. Kokkuvõtvalt oli meil imetore õhtu rohke huumori ja kvaliteetajaga.

Austraalia Eesti saun

Järgmisel päeval sattusime taas Eesti Majja, seekord küll pisut sihipärasemalt, kuna algas Hapu Koore proov, kus repertuaaris olid "Ta lendab mesipuu poole" ja Eesti hümn. Järgmisena ootas meid rahvatants. Tegemist oli niisiis minu elu esimese rahvatantsuga. Paar lihtsamat kargamist ja alustasime "Tuljaku" harjutamisega, mis oli parajalt raputav, kuna mind keerutati ja loobiti niipalju, et ma olin pärast päris räsitud. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks, no eks näib. Igatahes vägev kogemus! :)

Ja siis saime oma tööotsingutega ka esimese korraliku õppetunni. Ei tasu igast suvalisest internetisaidist omale ausat tööd loota. Nii juhtus ka meiega, kui suure hurraaga, asjad pakitud ja toidukraam varutud, Barossa Valley´sse põrutasime. Relika oli armas ja nõustus meid ära viskama. Jõudes kohale saime külma dušši osaliseks, sest loodetud kohta meile enam ei antud, kuna meil puudus isiklik auto. Lisaks selgus hiljem, et tegemist oli ümbruskonnas tuntud petisega. Seega võime öelda, et meil ikka väga vedas.

Nüüd elame me ikkagi Barossa Valley´s (tegemist suure ja kuulsa veinitootmispiirkonnaga Austraalias). Nimelt korjas Margus meid peale pettasaamist üles ja tõi enda juurde koguma. Margus on maineka Seppeltsfieldi veinimeister. Asjalood aga kulgesid nii, et suutsime esimesel õhtul ära võluda Marguse majaomaniku Travise, kes on ise samuti veinitootja ja jäime tema juurde „veinimõisa“ elama. Uus kodu on saanud meile eriti südamelähedaseks ja oleme siia juba hästi sisse elanud. Hommikul tõused kukelauluga, kanad jooksevad õues ringi, koer Lucy tervitab mahlase limpsimisega ja õhtul saad nautida miljonivaatelist päikeseloojangut üle veiniorgude ja –istanduste. Naudime paljajalu õues müttamist ja küünarnukkideni mullas sobramist. Istutame taimi ja loome Travisele aeda.
Aga kuidas me töö saime? Elu on täis üllatusi. Travis viis meid teisel õhtul päikeseloojangut vaatama. Seal me siis istusime, nautisime head veini, kui Travise sõber Damien tuli oma viinamarju vaatama. Järgmisel hetkel olime juba viinamarjakorjajad Tscharke´si veinitootmises. Vägev! Nüüdseks oleme saanud töötada neljas erinevas vineyard´is (istandus) ja teinud Eestile head reklaami.
"Tööotsing", Travis ja Merli

Barossa Paradiis



Veinikool
Kuna me elame veinitootmispiirkonnas, on igati loomulik, et me võtame tööd ka koju kaasa ja käime ümbruskaudsetes winery´tes toodanguga tutvumas ning sööme põllul kahe suupoolega marju. Isegi minusugune veinivõhik on hakanud tundma erinevaid maitseid ja lõhnu, Prantsuse ja Ameerika tammevaadi erinevusi ja hindma head veini. Travis õpetab meile ka palju, lubades meid ka vaatide juurde mekkima. Ühel õhtul nägime, kuidas hea vein tegelikult ka valmib. Travis tegi blending´ut ehk proovis erinevaid vaate, segas neid erinevates kontsentraatides, mõtles, mekkis, arvutas ja lõpuks olid klaasides maagilised maitsed. Travise oma vein kannab nime Travis Earth, tema Shiraz Mataro on ka auhinnatud.
Blending

Ei saa mainimata jätta, et elame vapustavalt maalilisel ja ilusas piirkonnas. Seega lühidalt „Elu on vein“.

Whispering Wall ehk tammil, kus kõik salajutud tulevad ilmsiks
 Järgmise sulejooksuni!

reede, 3. veebruar 2012

Seigeldes Punases Südames

Nüüdseks olen siis ellu viinud ühe oma Austraalia eesmärkidest ja käinud ära Keskel.

Alustasime oma retke 29. jaanuaril, taaskord rongiga, ja võtsime suuna Alice Springsi.
Kohale jõudsime järgmisel päeval, pisut tusased ja magamata, kuna seekord oli meie vagunis lärmavad väikesed lapsed ja seljataga istus ebaviisakas aborigeeni mees. Aga pole hullu! Viisime oma asjad lahedasse Alice Lodge´i (seal oli bassein ka!!) ja läksime linnaga tutvuma. Viimane osutus pisut hirmutavaks kogemuseks, sest me polnud kunagi näinud nii palju aborigeene ja ausalt, võttis seest ikka väga kõhedaks. Linn väga muljet ei jätnud, lihtsalt asula keset vägevaid mäeahelikke ja kõrbe. Isegi jões ei olnud enam vett.

Niisiis hommikul 4.50 helises kell ja tuli oma esimesele avastusretkele minna nägemaks oma silmaga kuulsaid Ulurut (Ayer´s Rock) ja Kata Tjuta´t (The Olgas). Päev oli väga tiheda programmiga, giidid olid professionaalsed ja huumorit jagus küllaga. Kata Tjuta mäeahelikus saime vaid 50 minutit kõndida ja pean tunnistama, et sellest jäi väheks, kuna meil oli Merliga vaja vaadata igat lible ja lindu, mistõttu me lõppu üldse ei jõudnudki. Ilmselt, kui oleksime omapead läinud, oleksime seal terve päeva leelotanud, aga ajalimiit pani asjad paika.

Kata Tjutat avastamas
Järgmine peatus oli Uluru aborigeeni kultuuri keskus. See mulle juba meeldis, kuigi jah, jälle ei olnud seal piisavalt aega ringi vaadata ja lugeda.
Ja oligi aeg minna Ulurut (maailma suuruselt teine, kuid ilmselt kuulsaim monoliit) uurima. Kuna tegemist on pühapaigaga, siis kaasnes iga kivinuki ja auguga ka oma lugu ja traditsioonide tutvustus. Giidid olid ses osas väga pädevad. Igatahes väga huvitav oli. Suurem osa kalju avastamisest toimus siiski bussis konditsioneeri all pead jahutades ehk sõitsime ringi ja vaatasime aknast välja. Õhtul viidi meid kohta, kus saime vahuveini ja mõnusat õhtusööki nautides jälgida ka samaaegselt Uluru värvidemängu päikeseloojangus.




Järgmine päev algas samuti varavalges, padjanäoga ja kõnevõimetuna, kuna olime magamata ja eelmisest päevast alles väsinud. Võtsime ette retke King´ s kanjonisse. Meid ootas ees 7-kilomeetrine matk mägedes keset lõõskavat päikest. Alguses pisut hirmutas, kuid kogu matk andis niipalju adrenaliini ja energiat, et nautisime iga turnimist ja vaadet. Meil oli õnnekombel ka imeväike punt ja ülikihvt giid. Üks mõnusamaid hetki oli, kui me saime ujuda kanjoni keskel olevas eraldatud ja eksootilises veesilmas. Mõnus jahutus, kui 37-kraadine kuumus ähvardab ajud ära grillida. Igatahes peale matka olime Merliga sillas, küll jube väsinud, aga väga väga rahul. Saime, mida tahtsime ja rohkemgi: mägesid ja midagi, mida Eestis ei saa. Super-super oli!!

 

 

 
Leia pildilt jänes!

Kokkuvõtvalt võin öelda, et jäin reisidega üliülirahule! Võib-olla pakkus King´s kanjon hingele pisut rohkemgi, kuid sellegipoolest Punane Süda väärib oma kuulsust. Ahjaa sellist kõrbe nagu tavaline eestlane ette kujutab, et igal pool on liivaväli, seal ei olnudki. Igal pool kasvas madal taimestik, kuid jah, liiv oli sama roostepunane, kui piltidel. Ja lisaks nägime me ka oma esimest eluslooduses olevat dingot!!
   
Ja olemegi tagasi Adelaide´is! Süda on rahul, linnuke kirjas ja nüüd võib edasisi seiklusi planeerima hakata.

Järgmise sulejooksuni!

Lõuna-Austraalia ja Adelaide

Kuna ma pole viimasel ajal väga viljaka sulejooksuga olnud, tuleb meil ajas pisut tagasi rännata. Uus osariik uute elamustega!

Niisiis istusime 18. jaanuaril Merliga rongile, et sõita Adelaide´i. Tegemist oli ligi 50-tunnise reisiga, mille vältel läbisime suure Nullabori kõnnumaa, nägime „metsatulekahjut“, hiiglaslikku kiilsabakotkast, kaameleid (!) ja üüratult palju tühja maad. Aga reis oli kihvt.


Meie rong teel Perthist Adelaide´i.

20. jaanuaril jõudsime lõpuks oma sihtpunkti: South Australia (Lõuna-Austraalia) pealinna Adelaide´i. Vinnasime oma kokkupakitavad majad selga ja asusime uut pesa otsima. Maandusime rahakotisõbralikku Sunny´s Backpackerisse. Lisaks saab siin paar korda nädalas tasuta grillikat ja hommikuti pannkooke. Viimased olid küll meie mõistes taignaplönnid ja selles osas on neil palju arenguruumi. Aga vahet pole, ikkagi kook ja moos!

Järgmisel päeval alustasime Merliga oma Adelaide´i avastusretke. Adelaide on armas väike (1,1 mln elanikku on siin Väike!) linn, kus leidub palju viktoriaanliku ajastu arhitektuuri ja parke. Oma esimesel nädalal külastasime traditsioonilisi turistilõkse nagu Lõuna-Austraalia ja kunstimuuseumit ning botaanikaaeda.



 Raekoda
                                                                     Ülikooli hoone


Leid botaanikaaia vihmametsast

Lisaks rentisime jalgrattad ja käisime Haigh´si šokolaaditehases. Oii seda naudingut!! Samuti pidime tingimata minema oma „poeratastega“ ektreemrajale. Keegi kannatada ei saanud! Ratastest veel niipalju, et ühel päeval sattusime ka velotuuri Adelaide´i etapile, kuhu tegelikult otsustasime sellepärast minna, kuna seal jagati tasuta mütse ja väljas oli kohutavalt palav. Festivali saak oli siis minul kaks mütsi, joogipudel, seitse hügieenilist huulepulka ja kolm rattaparanduskompleti!!! Merlil vedas ja sai lisaks ka õuna, kommi ja esmaabikomplekti, mis sisaldas ka suult-suule hingamise tegemiseks vajalikke lappe. Tule taevas appi!! Ja veel, võistlus iseenest oli vägev ja tunnistan, et sain pisut ka aimu, miks see mõnedele inimestele sellist kirge pakub!


 Merli oma saagiga :)

Aga et siis rattamatkapäeval külastasime veel ka võimsat St Peter´s Church´i (Püha Peetri kirikut), kus giid üllatas meid meeldivalt teades, et eestlased on laulurahvas.

                                   Sellist uuema aja arhitektuuriga kirikuid leidub Adelaide´s palju.

Üks meeldejäävamaid elamusi oli meil kindlasti Austraalia päeva (26. jaanuaril) paraadil osalemine, kus pidime olema sipelgasiilid! Tulemuseks oli see, et nägime pigem välja nagu geiparaadilt ärakaranud ja siilidest oli asi ikka VÄGA kaugel. Paraad oli lahe, üürgasime nagu teisedki, vaatamata sellele, et väga aru ei saanud, mida või miks karjuti. Rahvast oli nagu murdu ja erinevad rahvusgrupid esindatud.
Paraadi järel oli suurel festivalialal kontsert ja ülivõimas ilutulestik. Ühesõnaga tore päev!


 Meie sipelgasiil :)

Adelaide´is kohtasime ka kolme eesti tüdrukut- Krissut, Katrit ja Liisat, kellega sai koos veedetud nii mõnedki toredad päevad. Käisime neil ka uues kodu soolaleival, kus harisime nende majakaaslasi Eesti-teemal. Tulemuseks oli see, et neile jäi eestlastest mulje kui pisut sadomasohhistlikest metslastest, kes käivad paljalt saunas, peksavad üksteist vihtadega, kümblevad lumes ja joovad samblateed. Tere tulemast Eestisse!!! Samas Skype´i teadsid küll kõik. Igatahes mõistsime, et erinevates kultuurides on ikka väga teistmoodi arusaamad ja traditsioonid. Näiteks usun, et Austraalias ei ole üks mees teist paljana ilmselt kunagi näinudki.
Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et meil toodi soolaleivapeolt koju 35 aastat vana Jaguariga. Arvata on, et meil olid Merliga kriipsud kõrvuni ja ego tahtis autokatust ära tõsta. Vägev!