Mõisapreilid või farmiplikad?

Elanud nüüdseks viis kuud Austraalias, olen märganud, et kõik ikkagi juhtubki põhjusega ja sa hakkad nägema erinevaid märke. Nii on läinud ka meiega, et igale mõõnaperioodile järgneb alati tõus. Aga meie toimetustest lähemalt.

Port Adelaide´is tualetikülastus :)

Adelaide´is oli meie karjuvalt suureks ja plinkivaks motoks LEIDA TÖÖ !!!! Aeg-ajalt oli raske hoida pead püsti, kuna oma kogemuste ja hariduse juures pead  sa siin leppima vaid kõige madalama ametiga ja ka siis ei pruugi sa sellele veel sobiv kandidaat olla. Ehk siis lühidalt: tähtis on Austraalia töökogemus, haridus jne. Eestis omandatu ei oma mingit tähtsust. Mõnel päeval oli ikka korralik masendus peal ja tekkis mõte, et tuleks Eestisse tagasi! Aga ei, saba jalge vahel koju naasmine ei ole lahendus. Lõpuks sai Merli ühte printimisfirmasse tööle ning tänu toredatele inimestele õnnestus tal mind järgmine kord ka kaasa võtta. Merli spetsialiseerus erinevate kindustuspaberite sorteerimisele ja minust sai skänneerimismasina operaator ehk maakeeli Nupu-Mati. Järgmisel päeval tegin hüppe karjääriredelil ja omandasin lisaks köitmiskunsti saladusi. Saime kolmeks päevaks tööd, mis aitas meid palju ja ammutasime ka uusi põnevaid kogemusi.

"Otsime tööd!"

                                    

Aga kuidas siis meie lumepall veerema hakkas?
Kõik sai alguse Eesti Majast. Otsustasime ühel õhtul minna sinna Esto Pubi peole. Eriliselt soe tunne oli, kui nägime seinal Eesti kaarti, riiulitel eestikeelseid raamatuid ja saime inimestele öelda „Tere!“, kuigi see võiski olla enam-vähem kõik, mida öelda osati. Enamik Adelaide´i väliseestlastest üldiselt eesti keelt enam ei räägi, samas oli tore näha, kuidas nende silmad särama läksid, kuuldes meid omavahel jutustamas. Loomulikult tuli ära kasutada ka võimalust osta Austraalias Vana Tallinnat ja Saku Kulda.
Terve õhtu jooksul kohtasime palju toredaid inimesi, nende seas austraallasega abielus olevat Relikat ja tulevast veinimeistrit Margust. Järgmisel õhtul kutsusid Relika ja Dave meid sauna!!! Ja see oli päris saun, olenemata sellest, et kokkupandav ja e-Bayst tellitud, aga higistama ajas ja tunne oli õige! Nimelt Dave´i vanemad tellisid mini perrelisandumisel sauna. Mis siis ikka, Saku kaasa, eukalüptiviht vette ja läks saunatamiseks. Kokkuvõtvalt oli meil imetore õhtu rohke huumori ja kvaliteetajaga.

Austraalia Eesti saun

Järgmisel päeval sattusime taas Eesti Majja, seekord küll pisut sihipärasemalt, kuna algas Hapu Koore proov, kus repertuaaris olid "Ta lendab mesipuu poole" ja Eesti hümn. Järgmisena ootas meid rahvatants. Tegemist oli niisiis minu elu esimese rahvatantsuga. Paar lihtsamat kargamist ja alustasime "Tuljaku" harjutamisega, mis oli parajalt raputav, kuna mind keerutati ja loobiti niipalju, et ma olin pärast päris räsitud. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks, no eks näib. Igatahes vägev kogemus! :)

Ja siis saime oma tööotsingutega ka esimese korraliku õppetunni. Ei tasu igast suvalisest internetisaidist omale ausat tööd loota. Nii juhtus ka meiega, kui suure hurraaga, asjad pakitud ja toidukraam varutud, Barossa Valley´sse põrutasime. Relika oli armas ja nõustus meid ära viskama. Jõudes kohale saime külma dušši osaliseks, sest loodetud kohta meile enam ei antud, kuna meil puudus isiklik auto. Lisaks selgus hiljem, et tegemist oli ümbruskonnas tuntud petisega. Seega võime öelda, et meil ikka väga vedas.

Nüüd elame me ikkagi Barossa Valley´s (tegemist suure ja kuulsa veinitootmispiirkonnaga Austraalias). Nimelt korjas Margus meid peale pettasaamist üles ja tõi enda juurde koguma. Margus on maineka Seppeltsfieldi veinimeister. Asjalood aga kulgesid nii, et suutsime esimesel õhtul ära võluda Marguse majaomaniku Travise, kes on ise samuti veinitootja ja jäime tema juurde „veinimõisa“ elama. Uus kodu on saanud meile eriti südamelähedaseks ja oleme siia juba hästi sisse elanud. Hommikul tõused kukelauluga, kanad jooksevad õues ringi, koer Lucy tervitab mahlase limpsimisega ja õhtul saad nautida miljonivaatelist päikeseloojangut üle veiniorgude ja –istanduste. Naudime paljajalu õues müttamist ja küünarnukkideni mullas sobramist. Istutame taimi ja loome Travisele aeda.
Aga kuidas me töö saime? Elu on täis üllatusi. Travis viis meid teisel õhtul päikeseloojangut vaatama. Seal me siis istusime, nautisime head veini, kui Travise sõber Damien tuli oma viinamarju vaatama. Järgmisel hetkel olime juba viinamarjakorjajad Tscharke´si veinitootmises. Vägev! Nüüdseks oleme saanud töötada neljas erinevas vineyard´is (istandus) ja teinud Eestile head reklaami.

"Tööotsing", Travis ja Merli

Barossa Paradiis

Veinikool
Kuna me elame veinitootmispiirkonnas, on igati loomulik, et me võtame tööd ka koju kaasa ja käime ümbruskaudsetes winery´tes toodanguga tutvumas ning sööme põllul kahe suupoolega marju. Isegi minusugune veinivõhik on hakanud tundma erinevaid maitseid ja lõhnu, Prantsuse ja Ameerika tammevaadi erinevusi ja hindma head veini. Travis õpetab meile ka palju, lubades meid ka vaatide juurde mekkima. Ühel õhtul nägime, kuidas hea vein tegelikult ka valmib. Travis tegi blending´ut ehk proovis erinevaid vaate, segas neid erinevates kontsentraatides, mõtles, mekkis, arvutas ja lõpuks olid klaasides maagilised maitsed. Travise oma vein kannab nime Travis Earth, tema Shiraz Mataro on ka auhinnatud.

Blending

Ei saa mainimata jätta, et elame vapustavalt maalilisel ja ilusas piirkonnas. Seega lühidalt „Elu on vein“.

Whispering Wall ehk tammil, kus kõik salajutud tulevad ilmsiks

 Järgmise sulejooksuni!