Missioon täidetud ehk See ya soon, mate!

Niisiis, peale Sinimägesid sõitsime me edasi Sydney´sse. Kuigi olime juba varem aru saanud, et me ei ole linnalapsed, otsustasime ikkagi paar päeva suurlinnas veeta. Käisime Kuninglikus Botaanikaaias, kus nägime flying fox´e (hiiglaslikud nahkhiiresarnased elukad). Edasi jalutasime Sydney Ooperimaja juurde, kuna mis turist sa Austraalias oled, kui Ooperimaja näinud pole. Mulje- postkaardilt tundub maja oluliselt võimsam ja ilusam. Minule isiklikult see oma silmaga vaadates unustamatut muljet ei jätnud. Nägime muidugi ka kuulsat Sydney Sadamasilda. Parim emotsioon Sydney´st oli Madame Tussauds´ külastus ning akvaarium. Sydney´st jäi meelde ka „sõbrapilt“ tuletõrjujatega. Nimelt läks meie majutaja juures grill põlema ja tuletõrje tuli kohale. Maja ees olevat olnud isegi kaks brigaadi. Igatahes nalja kui palju ja liha sai tänu leegile oluliselt maistvam.

Sydney meie magala rõdult vaadates

 Ooperimaja ja Sadamasild

Kohtumine Alfiga!

Newcastle- imearmas rannikulinn 500 000 elanikuga. Tore noormees nimega Mark kutsus külla ja kuna me olime oma reisigraafikust ees, otsustasimegi teda vaatama minna. Mida me siis tegime? Olime turistid, käisime Scratchley kindluses, tuulasime tunnelites ja uurisime kahureid. Proovisime sandboarding´ut ehk lasime liivadüünidest laua peal alla, mille tulemuseks olid liivalossid hammaste vahel ja veel kõikvõimalikes kehaavaustes. Järeldus- eelistame lund, kuid kogemus ise oli lahe! Newcastle osutuski meie jaoks rohkem eksperimentide linnaks, kuna järgmine ettevõtmine oli meil carveboarding. Põhimõtteliselt on tegemist suuremat sorti, kuid pehmema rulaga. Adrenaliini lisas ka fakt, et käisime harjutamas öösel, turvavest seljas, navigeerides vähese liikuse sees. Igatahes käna ei käinud, sinikaid ei olnud, autod jäid terveks ja emotsioon oli laes.

Liivalauatamine

Järgmine sihtpunkt oli peoparadiis Surfers Paradise Gold Coastil. Meie puhul pisut irooniline, kuid ära sai käidud ja päikest sai võetud. Ja veel.. surf on lahe! Kunagi tahaks ka proovida, sest kui üle 60-aastased habemes ja keskmisest rohkem kortsus mehed seisavad laual püsti, siis võiksin ju mina ka hakkama saada.

Vahepeatus Brisbane´i backpacker´is (noortehostelid, kes eelistavad hinda mugavusele). Tegemist siis kõige jubedama bäkkeriga, kus ma seni Austraalias peatunud olen. Ööbisime kümneses segatoas, kus olid peonäljas noored, aluspüksid, käbid ja veel palju üllatavat kraami. Igatahes õudus kuubis, kuid jäime ellu ja põgenesime hommikul kella kuuest lennuki peale.

Airlie Beach- koht, mis jääb ilmselt igaveseks minu südamesse. Tegemist imearmsa ja koduse kuurortlinnaga. Meie missioon oli minna sukelduma ja seda me tegime. Võtsime oma pisikese koti, hunniku adrenaliini ja astusime Powerplay pardale, et Whitsunday saartele ja korallriife uurima purjetada. Seiklus võis alata!

Minu elu esimene sukeldumine- ilmselt üks hirmsamaid kogemusi, mis mul Austraalias olnud on. Närvitsesin juba eelnevalt katamaraani pardal ja kui aeg oli vee alla minna, lõin täiesti verest välja ja ei saanud kuidagi hakkama. Siiski tegin kõik enam-vähem kaasa, kuigi instruktor pidi minust kinni hoidma, sest vastasel juhul oleks ma ära ookeaniavarustesse hõljunud. Minu jaoks oli kõik korrast ära ja ma ebaõnnestusin. Kuid.. nagu ikka... jonn oli nii suur, et pidin vaatamata suurele hirmule järgmisel päeval uuesti proovima. Ma ei tahtnud uskuda, et ma hakkama ei saa, seega läksin uuele katsele. Ja seekord oli kõik super! Veealune maailm on justkui muinasjutt- värvilised korallid, pisikesed ja suuremad Nemod, hiiglaslik Napoleoni kala ja palju palju muud. Sukeldusime 12 meetri sügavusel. Olin tohutult rahul ja vaimustunud! Seega „hirmul olid suured silmad“!

Lisaks sukeldumisele käisime ka Whitehaven´i paradiisirannas, nägime kilpkonni ja delfiine ning veetsime lõbusasti aega. Laevameeskond oli võrratud ja seltskond super! Puudu ei jäänud ka merehaigusest .

Napoleon Fish

Meie Powerplay gäng :)

Kõige usinamal on mask juba ees ja teeb hingamisharjutusi! (Kõik pildid by Powerplay)

Brisbane- Queenslandi osariigi pealinn. Tegemist järjekordse suurlinnaga, kus ligikaudu 1,3 miljonit inimest. Kesklinn on sarnade teiste suurlinnadega, seega „vau“-efekti pole siiani kogenud.

Niisiis... teisipäeval saab meie seekordne Austraalia-seiklus läbi ja aeg on ette võtta kodutee mõningate vahepeatustega. Siiani pole veel kohale jõudnud, et ongi kõik.

Teeks siis pisikese kokkuvõtte oma 8-kuusest reisist.

Kõigepealt olen tohutult tänulik oma kaasvandersellile, kes süstis minusse Austraalia mõtte ja kellest on saanud minu teine õde, õpetaja, psühholoog ja asendamatu sõber. Olen oma elu paljude kogemuste võrra rikastanud ja loodetavasti olen siit ka palju õppinud.

• Austraaliast- vapustava loodusega maa, kust leiab igaüks oma hingele midagi.
• Austraallased- eestlastel on neilt palju õppida. Austraallased on suuremas osas väga sõbralikud. Nad usaldavad sind ja avavad sulle kiiresti oma südame. Kuigi nende paradiitväljend „No worries“ (Pole probleemi) tundub meile pisut närvidelekäiv, sobib see nende mentaliteediga kokku sulatult. Nad võtavad elu kergelt, naudivad iga päeva ja eriti koosveedetud hetki lähedastega. Kohalikud on väga lahked, mis võib tunduda eestlasele pisut imelik. Me olime Merliga pidevalt kahtlustavad, kuid tegelikkuses nad käituvadki nii, ootamata ühtki vastuteenet. See on nende loomuses!

Minu viis unustamatut kohta:

• King´s kanjon- hingemattev vaatepilt, kus mõistad, kui väike osake oled looduse kõikvõimsas käes;
• Sinimäed- tasase Eesti maastikuga võrreldes tõeline ürgloodus oma sametiste mägedega;
• Whitsunday sukeldumine- minu unustamatu esimene, kus iseloom sai hirmust võitu;
• Barossa Valley- meie armas Austraalia kodu, Travis ja veinid;
• Margaret River´i piirkond- tundsin end kui pisike kääbik muinasjutumetsas.

Kas on põhjust tagasi tulla? Jah, ja väga palju!

                           

P.s Kui hästi läheb, siis näete alloleva lingi kaudu ka meie reisi teekonda läbi Austraalia!
Vandersellide teekond

Varsti näeme, sõbrad!

Teistmoodi idakallas ehk kohtumine tundmatuga

Nädal tagasi alustasime oma viimast seiklust enne Austraaliast lahkumist. Barossa on vaieldamatult üks meie lemmikpaiku siin ning see on koht, mida jääme mõmiseva nostalgiaga meenutama. Loodan, et sinna viib mu tee mind kord ka tagasi..

Igatahes teekond idakaldale oli kindlasti huvitav ja teistmoodi. Töökaaslane Johnnie pakkus meile küüti ning meie, pisut skeptilisena võtsime selle pakkumise ka vastu. Tulemuseks oli politsei tavapärasest suurem huvi meie vastu, Johnnie tasuta ekskursioon jaoskonda, valutav tagumik ja bensuaurused pilgud. Kuid peale kaheteisttunnist seiklust jõudsime lõpuks Melbourne´i turvalisse ja sooja Linda ning Davidi koju. David on Johnnie vend, kes meile lahkelt oma kodu pakkus. Järgmisel päeval läksime suurlinnaga tutvuma, külastasime kuulsat Eureka torni ning veendusime veelkord, et oleme hingelt maakad. Melbourne´i pilvelõhkujad, pidev sagin ja hulluv liiklus ei jätnud just kõige sügavamat muljet. Oma turistiraamatust lugesin küll erinevate imeliste arhitektuurinäidete kohta, kuid kõrghoonete vahelt oli neid üsna raske leida. Kahjuks ei olnud meil ka väga palju aega ega motivatsiooni neid kunstiteoseid üles leida.

Juba järgmisel varahommikul alustasime uut reisi avastamaks Great Ocean Road´i (kole tõlge Suur Ookeanimaantee). Vaatasime üle kõik kuulsamad kohad nagu Erskine´i juga Otway rahvuspargis, Gibson Steps, 12 Apostlit (alles on neid oluliselt vähem), Loch Ard Gorge, The Arch, London Bridge and The Grotto. Kõige enam elevust pakkus meile Merliga ilmselt koaalade nägemine looduses. Seega vaatamata külmale ja vihmasele Austraalia sügis-talve ilmale oli meil tore reis ja me saime jälle uue kogemuse võrra rikkamaks.

Gibson Steps

12 Apostlit

Loch Ard Gorge

The Grotto

Kaks päeva hiljem avastasime end juba muinasjutulisest paradiisist nimega Blue Mountains. Seadsime end sisse minu värske sugulase eksootilisse hipimajja ja alustasime Sinimägede vallutamist. Esimesel päeval olime tüüpilised turistid Katoombas ja käisime legendaarseid Kolme Õde (Three Sisters) vaatamas ja tegime oma kõrgusekartusele adrenaliinikõdi Skyride´l. Kõigepealt sõitsime „puurirongiga“, millega sukeldusime 52 kraadise nurga all Sinimägede sügavusse, cableway´ga (gondliga) tõusime taas mägede tippu ja klaaspõhjaga gondliga kiikusime üle kuristiku.

Three Sisters in Echo Point

Järgmisel päeval algasid meie tõelised matkasellide seiklused. Sugulane Jake viis meid Leurasse bushwalk´i (maakeeli metsaradadel matkamine) tegema, mis meie hästi-toidetud organismidele oli nädala trenni eest. Vaated olid hingematvad ja päev oluliselt kosutavam kui tüüpilise turistina Echo Point´ is (vaateplatvorm Kolme Õe juures) aasialastega võidu pilte klõpsides.

Esmaspäeval tulid meile külla eesti tüdrukud Krissu, Katri ja Liisa, kellega teisipäeval läksime taas mägede võlusid avastama. Wentworth Falls (juga) on kindlasti üks meeldejäävamaid ja ilusamaid vaatepilte, mida Blue Mountains´is peab nägema. Lisaks teekond, mis selle kõige kogemiseks tuli ette võtta: lugematuil hulgal treppe, kaljusid ja turnimist. Aga see kõik oli seda kuhjaga väärt!

Wentworth Falls

Viimane ja vast kõige metsikum Leura bushwalk andis meile korraliku looduselaksu ja pani mõistma, et tavaline turist näeb enamasti vaid kommertslikke vaatamisväärsusi ja jääb tihti ilma kõige tõelisemast Austraalia loodusest, mida sa saad kogeda vaid tänu kohalikele. Meie puhul oli parimaks giidiks Jake.

Meie hipimaja

Lumivalguke ja Jake