Lõuna-Austraalia ja Adelaide

Kuna ma pole viimasel ajal väga viljaka sulejooksuga olnud, tuleb meil ajas pisut tagasi rännata. Uus osariik uute elamustega!

Niisiis istusime 18. jaanuaril Merliga rongile, et sõita Adelaide´i. Tegemist oli ligi 50-tunnise reisiga, mille vältel läbisime suure Nullabori kõnnumaa, nägime „metsatulekahjut“, hiiglaslikku kiilsabakotkast, kaameleid (!) ja üüratult palju tühja maad. Aga reis oli kihvt.

Meie rong teel Perthist Adelaide´i.

20. jaanuaril jõudsime lõpuks oma sihtpunkti: South Australia (Lõuna-Austraalia) pealinna Adelaide´i. Vinnasime oma kokkupakitavad majad selga ja asusime uut pesa otsima. Maandusime rahakotisõbralikku Sunny´s Backpackerisse. Lisaks saab siin paar korda nädalas tasuta grillikat ja hommikuti pannkooke. Viimased olid küll meie mõistes taignaplönnid ja selles osas on neil palju arenguruumi. Aga vahet pole, ikkagi kook ja moos!

Järgmisel päeval alustasime Merliga oma Adelaide´i avastusretke. Adelaide on armas väike (1,1 mln elanikku on siin Väike!) linn, kus leidub palju viktoriaanliku ajastu arhitektuuri ja parke. Oma esimesel nädalal külastasime traditsioonilisi turistilõkse nagu Lõuna-Austraalia ja kunstimuuseumit ning botaanikaaeda.

 Raekoda

                                                                     Ülikooli hoone

Leid botaanikaaia vihmametsast

Lisaks rentisime jalgrattad ja käisime Haigh´si šokolaaditehases. Oii seda naudingut!! Samuti pidime tingimata minema oma „poeratastega“ ektreemrajale. Keegi kannatada ei saanud! Ratastest veel niipalju, et ühel päeval sattusime ka velotuuri Adelaide´i etapile, kuhu tegelikult otsustasime sellepärast minna, kuna seal jagati tasuta mütse ja väljas oli kohutavalt palav. Festivali saak oli siis minul kaks mütsi, joogipudel, seitse hügieenilist huulepulka ja kolm rattaparanduskompleti!!! Merlil vedas ja sai lisaks ka õuna, kommi ja esmaabikomplekti, mis sisaldas ka suult-suule hingamise tegemiseks vajalikke lappe. Tule taevas appi!! Ja veel, võistlus iseenest oli vägev ja tunnistan, et sain pisut ka aimu, miks see mõnedele inimestele sellist kirge pakub!

 Merli oma saagiga :)

Aga et siis rattamatkapäeval külastasime veel ka võimsat St Peter´s Church´i (Püha Peetri kirikut), kus giid üllatas meid meeldivalt teades, et eestlased on laulurahvas.

                                   Sellist uuema aja arhitektuuriga kirikuid leidub Adelaide´s palju.

Üks meeldejäävamaid elamusi oli meil kindlasti Austraalia päeva (26. jaanuaril) paraadil osalemine, kus pidime olema sipelgasiilid! Tulemuseks oli see, et nägime pigem välja nagu geiparaadilt ärakaranud ja siilidest oli asi ikka VÄGA kaugel. Paraad oli lahe, üürgasime nagu teisedki, vaatamata sellele, et väga aru ei saanud, mida või miks karjuti. Rahvast oli nagu murdu ja erinevad rahvusgrupid esindatud.
Paraadi järel oli suurel festivalialal kontsert ja ülivõimas ilutulestik. Ühesõnaga tore päev!

 Meie sipelgasiil :)

Adelaide´is kohtasime ka kolme eesti tüdrukut- Krissut, Katrit ja Liisat, kellega sai koos veedetud nii mõnedki toredad päevad. Käisime neil ka uues kodu soolaleival, kus harisime nende majakaaslasi Eesti-teemal. Tulemuseks oli see, et neile jäi eestlastest mulje kui pisut sadomasohhistlikest metslastest, kes käivad paljalt saunas, peksavad üksteist vihtadega, kümblevad lumes ja joovad samblateed. Tere tulemast Eestisse!!! Samas Skype´i teadsid küll kõik. Igatahes mõistsime, et erinevates kultuurides on ikka väga teistmoodi arusaamad ja traditsioonid. Näiteks usun, et Austraalias ei ole üks mees teist paljana ilmselt kunagi näinudki.
Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et meil toodi soolaleivapeolt koju 35 aastat vana Jaguariga. Arvata on, et meil olid Merliga kriipsud kõrvuni ja ego tahtis autokatust ära tõsta. Vägev!