Kolmapäeval, 4. jaanuaril alustasime oma autotrippi, et avastada Perthi ümbrust ja Edela-Austraaliat. Rentisime auto ja üritasime Perthist välja saada, mis kujunes omaette katsumuseks, sest kaardil pole kõiki teid kirjas. Aga, Priit ja Merli said hästi hakkama ja reis võis alata. Esimene sihtkoht oli Caversham Wildpark (looduspark), kus käisime kängurusid söötmas, vombatiga pildistamas ja koaalat paitamas. Järgmiseks suundusime Nambungi rahvusparki, kus tegelikult paiknevad vaid liivarannad ja –luited. Meie tahtsime näha Pinnaclest- pinnasest kerkivad veidra kujuga liivakujud. Vaatepilt oli uskumatult võimas.
Peale Pinnaclest asusime lõuna poole teele ja jõudsime ööseks Mandurah´sse, kus alguses ringi seigeldes ja karavanparke otsides tuli kohati ahastus peale. Kuid toreda vedamise peale leidsime lõpuks väikese platsi, kuhu oma ilus sinine kaasaskantav maja püsti panna.
Hommikul ajasime Hõbenoolele hääled sisse ja põrutasime Margaret Riveri suunas. Teel peatusime Bunburys ja Busseltonis. Viimases vaatasime üle ka ligi 2-kilomeetrise jetty (sadamakai). Edasi suundusime mööda Cave Road´i (Koopatee, mis kulgeb mööda rannikut ja saanud oma nime ilmselgelt teel ääres paiknevte koobaste järgi) Ngilgi koobast avastama. Tegemist on siis iidse stalaktiitide-miitide koopaga, mis on oma nime saanud aborigeeni mütoloogiast pärit hea vaimu Ngilgi järgi.
Peale Ngilgit juhatas Merli meid Canal Rocks´ini, kus nautisime vaadet Edela-Austraalia mitmekülgsele rannikule. Loomulikult käis kõige juurde ka korralik fotoseeria, mille tarbeks tuli meil Merliga ka oma hirme ületada, kuna tingimata oli ju vaja fotot kõrgeima kalju otsas. Jalg värises kohutavalt, kuid vaade oli seda väärt!
Järgmine päev oli täis erinevaid põnevaid maitseelamusi. Külastasime juustu ja šokolaadivabrikut, käisime pähkleid proovimas ja loomulikult (kuna tegemist on veiniistanduste piirkonnaga) ohtralt veine maitsmas. See osa oli päris hariv arvestades, et olen maitsmise koha pealt ikka väga väga roheline. Igatahes pea sai sumisema ja lõpuks suutsin isegi juba eristada tammevaadi ja mitte-tammevaadi veine. Ja tõesti, veinidel on suured erinevused!
Margaretis ringi sõites sain osaks ka vägevale vaatepildile- karrimetsad. Karri on üks ülisuur eukalüptiliik ja need metsad on iseloomulikud Lääne-Austraaliale. Metsa vahel sõites oli tunne nagu oleks sattunud Harry Potteri saagasse.
Ööbima jõudsime seekord farmi, kus saime tunda ka õiget maaelu. Õhtul kuulasime kookapurrat (Austraalia rahvuslind, kelle imearmas välimus ja „laul“ üldse kokku ei sobi! Väärib guugeldamist.) ja hommikul tõusime kukelauluga. Sellel õhtul oli vaja kotist välja otsida ka juba soojad riided.
Hommikul juhatati meid kohalikku kohvipoodi, kus nautisime suure topsiga värskelt valmistatud kohvi ja külastasime küpsisepoodi. Loomulikult ei lahkunud me sealtki tühjade kätega. Järgmiseks sihtkohaks sai Lake Cave (järvekoobas)- hingematvalt ilus ja salapärane koht. Koopast väljas, viis tee meid Hamelin Baysse, kus kohtasime rannas hiiglaslikke raisid. Edasi suundusime paika, kus kohtuvad India ja Lõunaookean ehk siis Leeuwini neemele. Ööbisime seekord eriti ilusas kohas, kus grillikojast oli vaade ookeanile.
Leeuwini majakas
Uus hommik, uute plaanidega. Võtsime suuna itta ja sõitsime läbi Nannupi, Manjimupi, Pempertoni ja vapustavate karrimetsade Beedelupi joani. Vahepeal seiklesime metsateedel, kuna tahtsime näha One Tree Bridge´i (Ühe puu silda). Peale korduvaid valestiarvamisi leidsime lambist metsa seest ka otsitud silla. Ja „puude-saaga“ jätkub veelgi. Panime Priidu proovile ja lasime tal ronida 51-meetrise karripuu otsa- Diamond Tree. Ise ei oleks seda teinud isegi siis, kui oleks peale makstud, kuna kogu „redelisüsteem“ tundus kahtlane ja alla pidi ju ka saama. Teel kaunisse Peaceful Baysse nautisime veel ookeanivaateid ja lainetemöllu, kuni jõudsime õhtuks karavanparki.
Järgmist päeva alustasime adrenaliinisüstiga ja läksime turnima hiiglaslikele karripuudele. Lühidalt külastasime „Hiilgaste orgu“ (Valley of The Giants), kus sai kõndida puulatvade kohal. Kõrgeim koht oli 40 meetrit maapinnast. Jalad värisesid ja kõhu võttis lahti, aga ära tegime! Lõunaks jõudsime Albanysse, kus käisime esimest korda Austraalias olles ka restoranis söömas. Grillvorstile oli tore vaheldus!
Teisipäeval sõitsime läbi Stirling´i mäeaheliku sisemaale kuulsa Wave Rocki juurde. Stirlingis otsustasime oma auto pisut proovile panna ja läksime mägedesse 42-kilomeetrisele rajale viimast võtma. Tee polnudki väga hull ja oma esimene mägi sai ka vallutatud. Minusugune lauskmaa-inimene sai igatahes korraliku elamuse.
Wave Rock´ki jõudes tabas meid aga kuumašokk. Arvestades, et viimastel päevadel olime pidanud kotist kõik riided endale selga panema ja magasime, kes kahe paari sokkidega, kes mütsiga, siis oli 29 kraadi lagipähe ikka väga jõhker kontrast. Wave Rocki puhul on tegemist hiiglasliku graniidikaljuga, mis on looduse toimel saanud endale laine kuju.
Nüüdseks võib siis Lääne-Austraalia avastamise taha linnukese teha, kuna enamik turistimagneteid on läbi kammitud ja ülevaade päris hea! Mida tulevik toob, seda veel täpselt ei tea, seega põnevate uute seiklusteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar