Uni oli magus ja hirm hommiku ees suur, kuna me pidime edasi liikuma, aga meil polnud õrna aimugi, kuidas. Seega ärkasime varakult, et motelli pererahvaga hommikuteed juua. Tee joodud, numbrimärgid maha keeratud, auto surnuaeda pandud, seljakotid seljas ja asusime maantee äärde hääletama. Väike kõrvalepõige vahemaadest. Esimese suurema linna Geraldtonini ca 300 km ja Perthi ca 720 km. Ühesõnaga hommikul kell kaheksa seisime me juba tee ääres pöidlad püsti ja pisut rõvedavõitu kärbsevõrgud peas. Poole kümnest otsustasime strateegiat muuta ja lahku lüüa. Priit jäi tee äärde ja meie Merliga läksime bensukasse. Ei läinud kaua, kui kohtasime sobivat sihtmärki, vanem üksik itaalia päritolu meesterahvas korraliku piisavalt suure autoga. Seega, mis siis ikka. Läksime juurde, tegime juttu ja saimegi kõik kolmekesi auto peale. Teel selgus, et tegemist on toreda inimesega, kellega jõudsimegi õnnelikult Geraldtoni.
Seega, kaotasime Arabella, aga tänu sellele oleme kohtunud väga toredate ja lahkete inimestega, mis paneb taaskord endalt küsima, miks me ei kohta Eestis nii palju avatud ja sõbralikke inimesi, kes on lahked ja ulatavad abivajajaile koheselt käe? Muide Geraldtoni jõudes tuli meie juurde Lõuna-Aafrika päritolu mees, keda huvitas meie päritolu ja reisimine. Uskuge, me hakkasime tänavapildis silma- hiiglaslikud seljakotid, kuhu külge oli kinnitatud kõikvõimalikud magamistarbed, tipnedes minu erkpunase padjaga. Niisiis vantsisime mööda linna, otsides magamiskohta, kui meie kõrval peatas kinni taksojuht, kes pakkus tasuta küüti, kuna ta oli meid juba enne näinud ja tahtis meid lihtsalt aidata. Kas Tallinnas võiks sellist asja kunagi juhtuda? Julgen kahelda.
Kunsti Geraldtoni tänavalt
Aga teekonnast edasi. Hommikul läksime oma kompsudega bussi peale, mis peale 7 ja poole tunnist sõitu tõi meid Perthi. Bussis istudes oli tunne, justkui oleksin kusagil Lääne-Austraalia vesterni filmis. Maastik oli vapustav, nagu McLeod´i tütardes, muusika ja filmid teemasse ja pisikesed asulad tekitasid tunde, justkui oleks ajas tagasi rännanud. Kujutasime juba ette, kuidas bussiuste avanedes astuvad sealt välja teksades ja saabastes jalad, peas päikeseprillid ning soe tuul sasimas juukseid. No nagu filmis, teate küll! Kuid selle asemel komberdasid bussist välja ägisevad, valusate jalgade ja katkiste varbavahe-plätudega „vigased pruudid“. Meist 50 aastat vanem daam jõudis ka kiiremisi bussist välja kui meie. Aga igatahes jõudsime õnnelikult Perthi, kuhu jääme nädalakeseks peatuma ja saadame ka vana-aasta ära. Niisiis õnnelik lõpp!!
Vabandan ka kõigi ees, kes minult jõulusõnumit ei saanud. Teadmata, et satun kohta, kus puudub telefonilevi, rääkimata kõigest muust, ei osanud ma ka varem tervitusi teele panna. Siiski südames mõtlesin ma kõigi mulle kallite inimeste peale! Loodan, et teil olid Eestis, vaatamata koledale ilmale, siiski ilusad jõulupühad!
Head vana-aasta lõppu ja peatse sulejooksuni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar