Meie seiklused on nüüdseks sisse saanud õige hoo. Teel Shark Baysse tegime oma esimese peatuse Hamelin Pooli lähedal. Otsides videvikus telkimisvõimalust, olime justkui sattunud õudusfilmi, kus tuul ulgus, väravad kääksusid, uste taga vedelesid farmitööliste saapad ja elektripüstolid. Mõnes aknas tundus põlevat tuli, kuid hääli ega liikumist polnud kusagil. Ilmselt oli tegemist karjaajajatega. Meie aga suutsime juba ette kujutada, kuidas verise põlle ja kirvega poolaborigeenist mees küsib karuse kärinaga, kas me vajame öömaja. „Ilmselt mitte!“ Sinna me ööseks ei jäänud, kuid... ma nägin esimest korda elusat (!) kängurut.
Oma telgi panime püsti mõned kilomeetrid eemal Hamelini Telegraf Stationi karavanpargis. Korralik koht, saime süüa ja magada (niivõrd-kuivõrd). Järgmisel päeval külastasime stromatoliite (maailma vanimad elusorganismid)- guugeldage kindlasti! Ja taaskord nägime kängurut, seekord isegi kahte, kes mõnulesid meist vaid mõnisada meetrit eemal puu all.
Eagle Bluff
Edasi viis meie tee meid Denhami- imearmas suvituskuurort türkiissinise mere ja põnevate mereelukatega. Peatusime karavanpargis nimega Blue Dolphin (Sinine Delfiin). Hommikul poole seitsmest startisime Monkey Miasse, et delfiinidega tutvust teha. Monkey Mia on niisiis koht, kus delfiinid tulevad randa ja neid toidetakse seal. Turistid käivad seda protseduuri rannas vaatamas ja kui mõnel väljavalitul veab, saab temagi delfiinile mõne kala poetada. Pika ootamise peale need imelised olevused saabusidki, ühel kaasas ka poeg. Rahvas ahhetas ja pildistas ning ootamine tasus end ära. Hiljem tutvusime kohaliku väljapanekuga delfiinide elu kohta, sõime hommikust ja asusime taas teele, et jõuda Shark Bay Oceanic Park´i (ookeaniparki). Reklaamid olid võimsad ja ootused kõrged ning seekord pean tunnistama, et me pettusime pisut, kuna 17 dollari eest saime ikka väga väga vähe ja pargist oli asi liiga kaugel. Isegi haid olid sama väiksed kui need, keda Coral Bay´s kohtasime. Jah, vannides olid ilusad kalad, mõni surnud mureen (Google!!!!!) ja pooliku jalaga merikilpkonn, aga üldpilt oli lahja. Niisiis läksime tagasi Denhamisse, kus külastasime kohalikku surnuaeda ja nägime emu. Ülejäänud jõululaupäev möödus ookeani ääres lesides. Õhtul keetsime tatart, sõime paprikaid (Zelko pani meile kastiga kaasa), jõime veini ja vaatasime telgis jõuluõudukat.
25. detsember- elu meeldejäävaimad jõulud!
Tõusime hommikul varakult, sõime kõhud täis ja lahkusime Denhamist. Teel nautisime imeilusaid ookeanivaateid ja külastasime Shell´i ja Nanga Beachi. Esimene on kuulus seetõttu, et rannaliiva asemel on kaldale uhutud merekarbid, mis on aastatuhandete jooksul moodustanud võimsad luited. Kusjuures Hamelinis oli ka karjäär, kus kaevandati merekarpidest moodustunud niiöelda kivimit, millest on ehitatud ka üks Denhami anglikaani kirikuid. Ülikihvt!
Sõit jätkus ja võtsime suuna Kalbarrisse, kuhu me ei jõudnudki, kuna meie auto ütles teel üles. Ühel hetkel istusimegi keset pärapõrgut, ligi 40-kraadises kuumas ja jahutasime sidurit. Esimest korda läks veel õnneks ja me saime peale pikka ootamist omal käel tagasi bensujaama sõidetud (ca 10 kilomeetrit tagasi). Muide siin Lääne-Austraalias on asustatud punktide vahel sadu kilomeetreid tühermaad ja ka meie järgmine lähim roadhouse (bensukas-magala) oli 150 kilomeetri kaugusel. Billabongi Roadhousis jahutasime taas autot, kuulasime targemate nõuandeid ja peale lühikest proovisõitu tundus kõik justkui korras olevat. Aga me eksisime! Alustasime uuesti reisi, kui peagi lakkas sidur taas töötamast ja jäime tee äärde. Ja ilma, et me oleksime kelleltki abi palunud, peatas üks auto ning meid viidi sleppis Billabongi tagasi. Sleppis sõites lõhuti ära ka pidurid ja kõige tipuks lõhkes meil bensukas autost väljudest suure pauguga ka esirehv. Arabella tossas justkui märgiks, et nüüd on kõik. Ja tal oli õigus. Kuna olid jõulud, polnud ükski remonditöökoda avatud ning meile anti mõista, et siduriparanduse eest saame osta juba uue auto. Seega istusime nõutuna ja õnnetuna maha, peas pummeldamas vaid küsimus „Mis nüüd edasi saab?“. Kui tee ääres kärbseid peletades pakkus olukord meile palju nalja, siis nüüd hakkas klimp vaikselt juba kurku tekkima. Otsustasime kõrval motellis toa võtta ja pead selgeks saada lootes, et uus päev on targem. Ühel hetkel aga jõudis kõik kolinaga kohale. Me olime autost, oma suurimast luksusest ilma. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid nagu näiteks, et see oli kättemaks selle eest, et me hommikul hääletavat Danieli (tuttav Carnarvonist) peale ei võtnud. Meil oli auto nii puupüsti asju täis, et isegi üksi oli taga kitsas istuda ja niisiis me jätsimegi Danieli keset tühermaad hääletama. See painab muidugi meie südametunnistust siiani, kuna ilm oli ropp-palav ja tollel päeval ei olnud üldse liiklust. Üks mõte, mis on õhus olnud, on ka see, et auto kaotus on meile õppetunniks, et elus ei ole olulised ASJAD. Arutasime Merliga, et alates Austraaliasse saabumisest, on meie teel pidevalt mingid märgid, mida me Eestis olles pole kunagi niimoodi märganud. Kas tõesti on Eesti-elu nii kiire, et me ei oska/ taha näha meie ümber olevaid märke, millest me võiksime õppida?
Igatahes motellitoas lakke vahtides ja vastuseid otsides jõudsime järeldusele, et meie reis jätkub autota, mis tähendas, et „asjadest“ tuli loobuma hakata, kuna selga mahub ju ainult üks kott! Seega viskasime autost lademetes oma kogunenud tavaari minema ja suundusime oma seljakotte lahti pakkima. Ja siis ma murdusin... visates ära oma kaamera, mis küll enam ei töötanud, tulid esimesed pisarad ja mõistsin, et tegelikult on oma „asjadest“ ikka väga kahju. Aga prügikasti mu asjad läksid ja seljakott muutus hulga kergemaks. Võrdluseks viskas Merli ära oma 900-kroonised kõrvaklapid, mis olid vaid aasta vanad, kuid võtsid kotis palju ruumi. Olgu õnnelik see inimene, kes kunagi selle prügikasti avab! Aga kotid said pakitud, vajalikud asjad jäid alles ja tegelikult, mis kõige olulisem, me ise oleme ju terved ja koos!!!
Edasi suundusime oma toidukasti ja digiboxiga motelli omanike juurde, et need neile kinkida, sest ära ei tahtnud päris ka visata ja kaasa ju ei saanud võtta. Ja siis murdus Merli...juhataja küsis, et mida me õhtuks sööme ja kui ma vastasin, et nuudleid, hakkas Merli nutma ja jooksis toast välja. Juhataja oli hämmingus, et mis lahti on, aga Priit selgitas, et emotsioonid on laes. Mina hakkasin ka pillima ja läksin Merlile vetsupaberiga järgi. Igatahes kogu „pilli-saaga“ lõppes sellega, et juhataja kutsus meid jõulu-õhtusöögile koos oma naise ja sõpradega. Tasuta loomulikult. Tundsime end kui kodutud (auto oli ju meie kodu!). Jõulusöök oli vapustav: kalkun, sink, salatid, juurikad, ahjukartul, Pavlova kook, puuviljad, vein jne. Ühesõnaga rikkalik. Ja siis me seal istusime, alandlikud, silmad märjad ja nautisime iga ampsu. Juhataja ei julgenud palju küsida, kuna kartis, et Merli hakkab jälle nutma. Lõppkokkuvõttes oli meil imeilus jõuluõhtu koos toredate inimeste ja hea söögiga. Nagu päris!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar