21.septembri õhtul saabusime Kuala Lumpurisse, Malaisiasse. Niipea, kui lennukist välja astusime, tundsime, kuidas teksad vastu jalgu higiseks tõmbasid. Väljas oli 29 kraadi. Seejärel saime oma seikluse teise õppetunni ehk ära kasuta hostelite bronnimisel vahendusfirmasid (loe: agoda.com), kuna me ootasime transfeeri, mida meile internetist lubati. Hiljem peale mitmetunnist ühistranspordiga liiklemist jõudsime lõpuks Kuala Chinatowni, kus asus meie hostel nimega Transit Point. Tegemist oli põhimõtteliselt ühe pika punase koridoriga, mille mõlemas seinas olid akendeta pisikesed toad. Hostelisse jõudes tahtsime kohe ära õiendada transfeeri loo, kuid vaadates/ kuulates öist hosteli adminni (käetu, sõrmedeta, pisike ja kõhna vanamees, rääkimata puudulikust keeleoskusest), otsustasime selle hommikusse lükata. Järgmisel päeval ärkasime kell pool 3. Ajavahe andis ikka korralikult tunda. Klaarisime hosteli juhatajaga oma asjad ära (tema rääkis enam-vähem arusaadavalt ja tegi meile selgeks, et kõik see, mida me olime Agoda vahendusel omale tellinud, seal hostelis ei eksisteeri, kaasa arvatud infotelefoni number) ja läksime linna avastama. Kuala Lumpur on imelise loodusega, lärmakas ja pisut räpasevõitu linn. Pimedas liikuda ei julgeks elusees.
Oma kolmandal päeval jätkasime linnatuuri. Käisime linnupargis ja sõitsime niisama linnas ringi. Muuseas, olime mitu päeva söömata, kuna ei julgenud väljas süüa ja palava ilma tõttu peale vee väga muud ei tahtnudki.
Oodatud Austraaliasse, täpsemalt Perthi jõudsime 24.septembri varahommikul. Astusime lennujaama uksest välja ja siis tabas meid paanika, kuna me ei teadnud, kuhu edasi minna, kuna meil polnud majutust. Võtsime siis oma seljakotid ja asusime Perthis ukselt-ukselt käima, et leida omale öömaja. Alles üheteistkümnendas backpackerite hostelis leidus meile vabu voodeid. Tegemist väikese, ilma erilise luksuseta hosteliga, kuid voodi on ja vihma kaela ei saja. Viskasime kotid maha ja läksime linna avastama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar