Kolm päeva rasket vantsimist mööda Perthi on seljataha jäänud ja missioon täidetud. Oleme näinud maju, mille rikkaks saades ostame, soetasime magamiskotid, mille liigud olid eile öösel, ning leidsime oma Arabella. Nimelt otsustasime, et kui me tahame Perthist kaugemale minna, on meil vaja autot- väga odavat autot. Tutvusime erinevatega ja sain elus esimest korda sõita ka legaalselt valel pool teed. Õudne oli. Ringristmikul jooksis juhe kokku. Õnneks on austraallaste seas ilmselt meiesuguseid dumb asse (loe: jobusid) veelgi, sest igal pool on kirjad „püsi vasakul“, „oled valel pool teed“ jne. Proovisime üht ja teist- ühel kolises siit, teisel sealt, pidurid ei töödanud ja mõne autoga sõitu kuulis ilmselt naabertänavgi. AGA me leidsime!!! Geneka rihm pisut kriuksub, kuid automüüja lubas esmaspäeval selle ära organiseerida. No eks näib. Auto sai oma värvi ja iseloomu arvestades nimeks Arabella- hell, aga temperamente!
Hyndai Excel, 1997. Kui keegi tunneb vastupandamatut vajadust naerda, siis tehke seda. Meie teeme :).
Tegime autoliigud ka- ostsime krõpsu ja Nussat (teate ju küll seda pähklikreemi). Viimasega see teema, et see ei ole mitte odav lõbu ja me lihtsalt ei suutnud enam vaadata, ila jooksmas, kuidas meie musikaalne lembelaulik seda sentimeetrite paksuselt oma saiale määrib. Muide, muusikast rääkides, meie kohalik bänd sai täiendust ja nüüd on meil lausa orkester ja ikka- igal õhtul tasuta elav muusika. Tegelikult on kitarrimuss üldiselt kõrvale hea, aga kui nad ka laulavad... .
Raskete „tööpäevade“ kõrval ei ole me unarusse jätnud ka meelelahutust. Külastasime kolmapäeval nii Lääne-Austraalia muuseumit (kahjuks oli ajaloo ja aborigeenide osa renoveerimisel) ja kuulsat King´s Parki. Viimane jättis oma vaadete ja bushlandiga (taimestik) unustamatu mulje. King´s Park on maailma kõige suurem linnasisene park.
Vombat. Üks looduseuurija on öelnud, et kiskjal, kes ründab vombatit tagantpoolt, on sama tunne, nagu hammustaks ta wc-harja otsa.
Leidsime veel imetajaid :)
Meie „kodus“ on toimunud ka teatavad ümberkorraldused- kolisime peretuppa J. Siis menüüst, kuna olgem ausad, kes mind tunneb, teab ju, et mul on oma seedimisega eriline suhe. Kuna meil on pundis ka meesterahvas- Priit, on meie (minu ja Merli) kohus hoida tema kaalu J, et ta farmis arbuusi tõstes end ära ei rebestaks, siis sõime ühel õhtul hakklihakastetki. Seega pole see elu siin nii hull midagi. Kes ei tööta, see sööb J. Täna tegi Merli imelist ühepajatoitu. Tundub, et sepapoisi abi me enam ei vaja!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar