Fakte austraallaste ja Perthi ööelu kohta

Meie esimene aussi baari külastus on nüüd siis tehtud. Eile külastasime meie hosteli eesti poistega Perthis Mustangi nimelist pubi. Ja mida me siis nägime?

Perthi tänavad olid juba õhtul 9-10 ajal rahvast umbes (klubid pannakse öösel kell 1 kinni) ja enam-vähem iga pubi, baari ja klubi ukse taga lookles vähemalt 10-15 meetrised sabad. Uksel kontrollitakse külastajaid väga hoolega ja pildistatakse üles. Kui turvad ikkagi leiavad, et sa pole sobilikult riides või oled liiga palju joonud (see viimane, tuli välja, on väga subjektiivne!), siis sind sisse ei lasta. Samas, kui sisse saad, siis kohtad seal ikka igasuguseid garderoobe ja joobeastmeid. 

Silma hakkas ka hordide viisi miniseelikuid ja –kleite. Aussis kannavad tüdrukud neid riideid, mis neile meeldivad ja neid ei huvita, kuidas nad tegelikult välja näevad. Seega on „jaaniussi-efekt“ siin tavaline. Peole minnes kannavad 90% tüdrukutest minisid ja uskuge mind, need on tõesti MINID. Kusjuures, nagu enne mainisin, kannavad neid ka tõeliselt paksud. Vaatamist jagub! Muidu võib üldiselt öelda, et siinsed noored riietuvad palju julgemalt ja näitavad enam isikupära kui eesti noored. Tänavapilt on väga kirju, aga huvitav!

Aga austraallastest veel. Selle nädala jooksul, mis ma olen siin olnud, on minu tähelepanu eriti püüdnud ausside tolerantsus, empaatiavõime ja üksteisest hoolimine. Inimesed on väga sõbralikud ja see ei ole pingutatud. Intsident eile bussis: rahvas tuli bussi ja bussijuht palus neil uuesti välja minna, et ratastoolil oleks piisavalt ruumi bussi tulla ja oma kohale manööverdada. Seega rahvas rahulikult ootas, kui naine sisse sõitis, püüti tema olemist võimalikult mugavaks teha. Bussijuht veel isiklikult küsis, millises peatuses ta maha minna tahab. Võrdluseks vaatepilt talvises Tallinnas: naine lapsekäruga soovib vanakooli trollile tulla. Vähe sellest, et ta peab oma vankri ise trolli sikutama, saab ta ka kaasreisijatelt halvakspanevaid pilke a´la „mida sa siia trügid“. Samuti on aussid meelega nõus sind alati aitama ja kui nad juba sulle midagi selgitama hakkavad, siis tehakse seda ülima keskendumisega, justkui räägiks lapsega. Igal pool tänavatel ja transpordis on armsad ja naljakad meeldetuletused inimestele, kuidas käituda ja olla. Lahe! 

Austraalias olles on mulle juba selgeks saanud ka see, et aussidel on aega laialt. Neil pole kunagi kiiret ja nad naudivad elu. Seega närvilise eestlasena, võib siin alguses väga harjumatu olla. Nädalavahetusteks sõidetakse kindlasti perega linnast välja ning erinevad asutused ja poed ei ole lahti 24/h, seega pühapäeval kell 18.00 ei saa sa enam kusagilt saia ja piima. Samuti ei saanud me oma telefonikaarte aktiveerida nädalavahetusel, kuna inimesed puhkasid.

Muide enamikesse pubidesse-baaridesse ja vist suuremas osas ka klubidesse on sissepääs tasuta. Kesklinna ühistransport ja riikliku muuseumi külastus ka tasuta. Bussid on seest hästi puhtad ja sodimata, samas on seal üleval ka kaamerad. Seega asotsiaale, haisu ja matslikkust siin ei leia. Samuti korraldatakse siin vabaõhu kino, kus näidatakse värskemaid kassahitte ja ka selle eest ei pea sa midagi maksma. Lill. Samas parkimine on igal pool tasuline, isegi su oma koduukse ees!

Igatahes on Eesti ühiskonnal veel palju arenguruumi! Just hoolimise suhtes. Meil näeb veel liiga palju pingutatust ja võltsi käitumist.

Tänane päevanael oli kraater minu püksis. India püksid ei ole mõeldud hundiratta tegemiseks. Selle tulemusel käid mööda linna jalge vahel 30 cm auk! Loomulik ventilatsioon :)