Bungulla pere ja kvaliteetaeg

Nädal aega Carnarvonis on läinud lennates ja me oleme siin korda saatnud juba üsna palju. Ka esimesed pisarad said eile valatud, aga sellest hiljem.

Esmaspäeval, meie esimesel vabal päeval, peale „tutvumisõhtut“ sõitsime Blowholesi. Imekaunis koht ookeani ääres, kus vesi purskub looduslikust kaljuaugust kuni 20 m kõrgusele. Ülemus andis meile kaasa snorgeldamisvarustuse ja läksimegi. 

 

Vahepealsed tööpäevad läksid ruttu. Kuumus on juba päris hull, kuid seltskond hoiab hinge sees ja paprikatega on tekkinud eriline hingeside. Jochem hoiatas, et paprikad tapavad lõpuks meie hinge ja meist saavad alkohoolikud. Eks näis! Loodetavasti peab selgroog ahvatlustele vastu.

Musklid kasvavad meil siin jõudsasti. Teeme regulaarselt trenni: tööl vastupidavus ja biitseps ning nädalavahetusel võrkpall ja lihaste üldtreening tantsupõrandal. Super. 

Aga siis Emmeti viimastest päevadest. Saime töölt vaba nädalavahetuse ja alustasime Emmeti ärasaatmist reede õhtul. Ainus konks oli selles, et pidasime pidu Emmetita, kuna ta magas kodus. Ütleme nii, et peo algus kujunes tormiseks ja isegi Bungulla pererahvas mäletas, et Emmet rääkis juba koertega. Laupäeval veetsime vaieldamatult seni parima päeva Aussis. Käisime oma pundiga üksikus Miaboolya rannas, mängisime võrku, nägime oma esimest meremadu, mille peale kõik paaniliselt veest välja jooksid, ja nautisime üksteise seltskonda. Õhtul söötis Želko (peremees) meil kõhud täis, meenutasime päeva ja Emmeti hullemaid tegemisi ning läksime taas linna tantsima. Eesti inimene on tantsulõvi. Kaks õhtut panime meie õige peo käima ja rahvas tuli tantsima (kuuldavasti muidu nendes kohtades väga ei tantsita). Vapustav. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Kallistasime-musutasime veel viimast korda Emmetit ja läksime pisarais koju. Tunned inimest vaevalt poolteist nädalat, aga jõuad selle aja peale nii ära kiinduda, et lahkudes on tunne, justkui oleks ära saatnud osa oma perest.

Bungulla farm on saanud koduseks ja tunnen, et olen hakanud siinseid inimesi pidama oma pereliikmeteks. Imetlen austraallaste oskust nautida iga päeva, võtta endale aega ja elada stressivabalt. Loodan, et suudan omandada kasvõi osakegi sellest võimest. Praegu tundub, et selline elumõte on igatahes nakkav. Süda on soe ja hing tohutult rahul. Olen õnnelik. 

 Vasakult: Alan, Emmet, peremees ja perenaine, Asko, Priit; ees: Jochem, koer Max, mina, Merli, Elina.

Tänane elamus on vaja ka veel kirja panna. Sõitsin esimest korda elus legaalselt valel pool teed. Ehk siis minu ristsed Arabellaga on nüüd siis ka kirjas. Merli tõmbles terve tee linna ja kartis, et ma sõidan kraavi. Ega jah, vägisi hoiad vasakule ja igakord pööret tehes pead jälgima, et kojamegi tööle ei paneks ja käigud on ka tagurpidi. Ehk siis Austraalia on tõesti Down Under. Mainimist väärib ka see, et kui ma autoust avama hakkasin, jäi mul ukselink pihku. Põnev.

Tervitused 36-kraadisest Aussist sügisesse Eestisse. Kui saaksin, paneksin osa sellest päikesepaistest ümbrikusse ja saadaksin teile.